Ma olen üpris kindel, et kõigil on olnud hetki, kus on pähe tulnud mõte „Tahaks midagi uut, midagi teistmoodi!“ või „Nüüd küll aitab!“. Kuivõrd sellele mõttesähvatusele tol hetkel tähelepanu pööratakse või selle ajendil tegutsema asutakse, sõltub inimesest ja olukorrast. Lugesin hiljuti repliiki, et inimesed pööravad tihtipeale suuremat tähelepanu oma järgmise puhkuse planeerimisele kui oma karjääri kavandamisele. Ja kogemusele tuginedes pean ütlema, et olen sellega nõus. Kui rahulolematus endast märku annab, siis mida selle tundega peale hakata? Pea jaanalinnu kombel liiva alla peita ja oodata kuni see selleks korraks üle läheb, kõike ja kõiki kiruda või asuda vaikselt mõtteid koondama, plaani pidama ja tegutsema?