Autorid: Helen Roots, Gerli Ramler, Äripäeva kaasautor • 8. august 2024

Nigulase sõnul on õnn sügavalt isiklik asi ja tegelikult on iga inimese enda sisetunde küsimus, kui palju ta tahab töösse panustada ja kas ta soovib oma energiat näiteks uutesse projektidesse anda. „Oleme inimestena erinevad, meid köidavad erinevad asjad, aga see on sarnane, et me kõik ootame kaasamist organisatsiooni disaini, tahame olla kuuldud, nähtud ning tahame, et meiega arvestatakse. Tahame kuulda tagasisidet ja olla meie ise.”

Ta nendib, et üheks tööga rahulolu ja tööõnne motivaatoriks peetakse palka, mis on ennekõike väärtustasu. „Ma teen midagi, loon väärtust ning sellel peaks olema õiglane tasu, mille eest saan endale head elu võimaldada. See tekitab hea tunde, mis aga samas jääb poolikuks, kui inimene ei saa tagasisidet sõnas, märkamises või rahas. Samas kui need asjad on tasakaalus, mõeldakse töötasule oluliselt vähem, mis tähendab, et tasakaalus peavad olema kõik inimese jaoks olulised väärtused, nende hulgas ka hoolivus ja kaasamine. Noored tulevad sageli tööturule suure töötasuootusega, raputades vanu struktuure. Nemad küsivad tasu, millega saaks rõõmuga elada. Mõnes mõttes teevad nad vanematele inimestele sellega teene, signaliseerides, et me oleme kõik rohkem väärt ning kas tõesti peab ainult selleks tööl käima, et lihtsalt ära elada. Kas töölkäimine ei võiks luua rõõmu ellu juurde?”

Töötaja areng ja heaolu on tihedalt seotud ka sellega, kui palju tööandja tema suuri unistusi kuulab: kas ta mõistab, et töötaja vajab panidlikku tööaega kooliskäimiseks ja ametiredelil tõusmiseks? Et ta vajab lisaks rahale ka mõistmist, tunnustust, isiklikku vaba aega?

„Tööõnne põhilisteks komponentideks on tegelikult lisaks rahalisele motiveerimisele kirg, siht, maailmaparandus ja vabadus ehk paindlikkus. Paljudele tundub paindlikkus tänapäeval olevat hügieenifaktor, ent meil on endiselt arvukalt ettevõtteid, kus on seda suhteliselt vähe,” toob Nigulas näite. „Vaba aeg ja perega ajaveetmine on oluline ka vaimse tervise ja läbipõlemise seisukohast, ent neist asjadest kiputakse rääkima töötaja poole kaldu. Tegelikkuses peaks olema ikka nii, et kui mina töötajana ootan tööandjalt paindlikkust, siis pean ka ise olema paindlik ja valmis panustama vajadusel organisatsiooni keerulistel aegadel. Ehk ka siin on tähtis tasakaal.”

Eri põlvkondi motiveerivad erinevad asjad

Noorem põlvkond ei mõtle sugugi nii palju rahale. „Neile on oluline maailmaparandus ning vabadus ehk paindlikkus. Ja nad tahavad teha tööd rõõmu pärast, sest nii pakub töö neile rohkemat. Noortel on suur kihk midagi muuta,” räägib tööõnne insener.

Vahe on tema sõnul ka meeste ja naiste vajadustel: mehed tahavad tööl struktuuri, sihti ja asjalikkust ega soovi voolavust. Naised igatsevad üha enam aega iseendale, perele, kaaslasele ja hobidele. „Naised on olnud ajalooliselt pikalt allasurutud ja elanud maskuliinses olukorras. Neil tekkis soov tõmmata püksid jalga, aga tõsi on see, et naised ei ole mehed. Naiste närvisüsteem on nõrgem, see ei pea pingele nii hästi vastu ning nii tekivadki närvilised emad ja närvilised kaaslaseid. Samas lihtsalt ilus lilleke ei soovita ka olla. Tuleb anda endale aru, et naised võivadki teha jõulisi töid ja tegeleda mehiste asjadega, ent samas ollakse siiski nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt täiesti erinevad.”

PANE TÄHELE!

Kaidi Nigulas astub üles ka juba 10. septembril toimuval konverentsil Palga Päev 2024: Mis kasu ma sellest saan?. Oma ettekandes selgitab ta, kas meid töötajaina motiveerib veel miski peale palga, ning püüab anda hinnangu, mida võidab tööandja sellest, kui teeb panuse tööõnne loomisele.

Lisaks mõjutab meie tööõnne füüsiline keskkond, kus töötatakse. „Tootmises, tööstuses, kontoris, kaupluses – igal pool on omad faktorid. Näiteks tootmises on tähtis, kui palju peab töötaja tegema lisaliigutusi ja end füüsiliselt liigutama. Kontoris tahaksime näha hubasust ja õdusust nagu kodus. Selleks, et luua mõnus töökeskkond, tasub kaasata inimesi ning mõelda koos, kuidas selleni jõuda,” annab Nigulas nõu.

Ja muidugi on väga olulised ka suhted – nii alluva ja ülemuse kui ka kolleegide vahel. „Kui tööle tulles on kas või üks inimene, kes mulle otsagi ei vaata, mõjutab see mind palju. Oluline motivaator on ka suhe juhiga, aga paraku on tänapäeval sageli saanud juht spetsialistist, kes tegelikult tahaks teha oma valdkonnapõhist tööd, mitte inimesi kaasata. Inimesed aga ootavad, et juht seisaks strateegia eest, näeks suurt pilti, toetaks oma meeskonda. Sellisel juhil on raske, sest juhi roll peab olema inimestega tegelemine ja nende aitamine.”

Ta lisab, et eestlased kipuvad end teistega võrdlema ja seegi vähendab õnnetunnet. Joogidel on ütlus, et õnnetunde võtavad ära kolm asja: virisemine, võrdlemine ja võistlemine. „Peame rohkem enda heaolule mõtlema ja ennast kõrvalt jälgima. Kirglikel inimestel, isegi kui nende töö neile väga meeldib, on paraku läbipõlemisoht suur ja see juhtub kiiremini, kui keegi oskaks oodata. Peame õppima võtma aega iseendale!”

Kaidi Nigulasega vestles Äripäeva raadio saates “Töö ja palk” Personaliuudiste juht Helen Roots.

Saadet saad täismahus kuulata alloleval lingil.