Eksimine on inimlik, kuid miks reageeritakse töökohtadel vigadele tihti üle ja keskendutakse hukkamõistule? Kui juht ja meeskond suudavad vigadest õppida, luuakse töökeskkond, mis soodustab innovatsiooni ja koostöövalmidust. Kas olete valmis loobuma süüdlaste otsimisest ja looma hoopis kultuuri, kus vead muutuvad väärtuslikeks õppetundideks?
Oleme vist kõik kuulnud tarkusetera, et eksimine on inimlik, aga kui paljud on vigu tehes päriselt kogenud inimlikkust ja empaatiat? Enamasti saame ülevõimendatud reaktsioonide ja pahameele osaliseks, kuuleme üldistusi, „konstruktiivset kriitikat“ ja vahel lausa süüdistusi: „Ise pidid ju kogemustega olema ja keerad nüüd sellise jama kokku?! Ma ju rääkisin sulle kolm korda, kas sulle tõesti meelde ei jää ... Tänu sinule on nüüd KÕIK ikka puhta pekkis!!!“
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Kujutlege ette tööpäeva, kus meeskonnakoolitus või koosolek tähendab slaidide ja kohvipauside kõrval rahu ning männimetsa vaikuses tehtud otsuseid. Ühist lõbusat olekut mitte kontoriseinte vahel, vaid loodusmatkal või saunakuumuses. Just sellist mõnusat ja innustavat keskkonda pakub Roosta Puhkeküla septembrist maini, mil suvine suurem sagimine on möödas.