Kas jõulupidu liidab või loob lõhesid? Meeskonnad käituvad seal ausamalt kui koosolekul

Koordineerijad on inimesed, kes hoiavad märkamatult peo kulgu hoos ja tagavad, et kõigil oleks hea olla. Nad teavad, keda kaasata ja millal seda teha. On ka Viimistlejad – inimesed, kes panevad tähele detaile: kas kõigile jätkus kingitusi, kas toidulaud on täpselt selline, nagu ta peab olema, ja kas kuskil on mõni liigne puru. Meeskonnatöötajad toovad seevastu soojust ja tasakaalu – nad tunnevad ära, kes vajab sel õhtul lohutavat sõna ning kes lihtsalt vaikset kohalolu ja rahulikku kuulamist.

Ja siis on Hindajad – need skeptikud meeskonnas. Need, kes esmapilgul tunduvad “piduritena”, ent kes tegelikult on kahe jalaga maa peal ning päästavad meid läbimõtlematutest otsustest ja möödalaskmistest. Nende “Kas me ikka peame?” võib osutuda just selleks vajalikuks lauseks, mis toob ka kõik teised maa peale tagasi. Olen alati öelnud, et skeptilisus on positiivne tunnus ja meeskonnas vajalik. Seda muidugi juhul, kui seda osatakse õigel ajal ja õigel moel kasutada.

Jõulupeo kõige entusiastlikumad osalejad on aga Kujundajad, kes tahavad entusiasmiga kogu peo käima tõmmata – mängud, tantsud, kõik peab olema “äge”. Kujundajad kipuvad tihti aga unustama, et mitte kõigile ei meeldi ühistegevused ning on väga normaalne, kui mõni töökaaslane teisega tantsida ei soovi. Las tulevad need, kes tahavad, ja las sinu tagasihoidlik kolleeg naudib pidu eemalt, sest ka see loob meeskonnas turvatunnet.

Sageli räägitakse, et meeskonnas on rasked, keerulise iseloomuga inimesed. Valdavalt ei ole see siiski tõsi. On lihtsalt inimesed, keda me ei taha mõista ja kellega me pole õppinud toime tulema. Kui keegi tundub keeruline, tasub endalt küsida: kas see, mis mind häirib, on tema käitumine või minu tõlgendus sellest? Kas olukord muutuks, kui ma läheneksin talle teistmoodi? Minu kogemus ütleb, et muutub küll. Sageli on „raske inimene“ lihtsalt inimene, kelle tugevus on vales olukorras välja tulnud.

Inimesed reageerivad sellele, kuidas neid koheldakse. Kui kohtled teist nii, nagu ta soovib, et temaga käitutaks, saab tekkida mõistmine ja koostöö. See on teoorias lihtne, aga eeldab samas ka teadlikkust, empaatiat ja oskust oma käitumist paindlikult kohandada. Kõik saab alguse eneseteadlikkusest ja kohanemisvõimest.

Inimeste nõrkuste parandamine ei tööta. Tugevusi aga saab arendada lõputult. Kui märkad jõulupeol, et keegi võtab alati organiseerimise enda peale – lase tal seda teha. Kui keegi tahab olla pigem taustal ja jälgida – lase tal seda teha. Kui keegi tahab laval särada, anna talle selleks võimalus. Hea meeskond, ja ka hea pidu, saavad sündida siis, kui inimesed saavad olla nemad ise, kui neid ei suruta ühte vormi, vaid lubatakse kasutada oma tegelikku olemust ja loomulikke tugevusi.

Hea jõulupidu on meeskonna peegel. Kui seal on soojust, huumorit ja mõistmist, on sama olemas ka igapäevases töös. Kui peol on pingeid, siis on need tõenäoliselt kuskil sügavamal juba olemas olnud. Nii on jõulupidu hea võimalus üksteist paremini tundma õppida. Kui oskame seda näha ilma hinnangute ja rollimaskideta, siis on ka järgmised tööpäevad kergemad ja inimlikumad.

Vaata Belbini näitel erinevaid meeskonnarolle – kas tunned ära mõne oma kolleegi või hoopis iseennast?