Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuidas suurendada teaduse ja majanduse kokkupuudet?
Pangajuht Robert Kitt kutsus 10. augusti Äripäevas avaldatud arvamusartiklis üles avaldama mõtteid ettevõtluse ja ülikoolide koostöö kohta, ülikooli poolt vaadates näen võimalust suurendada inimeste ja ideede liikumist akadeemilise süsteemi ja erasektori vahel, kirjutab TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal.
Eesti teadus pälvib välisekspertidelt vaid kiidusõnu. Puudusena nähakse aga vähest ettevõtluse ja teaduse koostööd. Paraku keskendub avalik diskussioon eelkõige teadus-arendustegevuste investeeringutele, konkreetseid lahendusi pakutakse aga vähem.
Võrreldes enamiku arenenud teadusriikidega on Eesti teadussüsteem tervikuna suletum. Akadeemilises maailmas on teadlaskarjääri vältimatuks eelduseks doktorikraad. Neis valdkondades, milles on Eestis arenenud tööturg ja keskmisest kõrgemad palgad, püüdleb doktorikraadi poole väiksem ja akadeemiliselt mitte alati kõige võimekam osa magistrilõpetajatest. See on mõistetav, sest pea kõik tehnika ja tehnoloogia valdkonna lõpetajad on juba magistriõpingute ajal leidnud erialase töö. Selle nähtuse pikaajaliseks kaasmõjuks on see, et neis valdkondades võtame doktoriõppesse järjest enam välismaalasi.
Insenerid doktoriõppesse
Enamikus teadusvaldkondades ei ole vahet, mis on uurimisrühma liikme emakeel – loevad eeskätt vaimsed võimed ja tööks vajalikud oskused. Pikemas perspektiivis võib selline tendents olla siiski mittesoovitav, sest Eesti elu jääb siia teadust tegema tulnud välisdoktorantidest edendama vaid väike hulk. Kui tahame, et need inimesed siia püsivalt jääksid, peame paremini läbi mõtlema, mis neid Eestiga tulevikus seoks.
Selles olukorras on üheks Eesti ettevõtete-ülikoolide koostööd stimuleerivaks lahenduseks Tallinna Tehnikaülikoolis loodud tööstusdoktorantuur. See tähendab, et ettevõttel on võimalus teha ülikoolile ettepanek luua ettevõttes töötavale teadlasele või insenerile ülikoolis koht doktoriõppeks. Seda eeldusel, et tema töö põhisisu ettevõttes on olulises osas teadus- ja arendusülesannete lahendamine.
Ülikool pakub ligipääsu akadeemilisele võrgustikule, asjatundlikku juhendamist ja kõiki doktorandi staatusega kaasnevaid võimalusi (sh õigus õppetoetusele). Nii võiks kasvada ettevõtete huvi teadus- ja arendustegevuste vastu ning motivatsioon leida ettevõttes olevatele probleemidele teaduslikke lahendusi.
Targad investeeringud
Innovatsioonivõimekuse kasvatamiseks ei saa paraku läbi ilma teadus- ja arendustegevuseta. Erinevatel põhjustel on Eestis kujunenud olukord, kus avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevustesse on läbi aastate koondunud valdkondadesse, kus ettevõtlus on suhteliselt nõrgalt arenenud. Kuna nendes valdkondades tegutsevate ettevõtete arv on väike ja ettevõtted ise pisikesed, on ka nende majandusmõju riigile tervikuna tagasihoidlik.
Samas on just seal tehtav teadus suurepärane ja teenib laiemat, globaalset kasu. Kuid üleilmse uue teadmise loomise tuhinas tuleks meil hea seista ka selle eest, et kodumaise arvuka ja mitmekesise ettevõtlusega esindatud sektorite, nagu infotehnoloogia, energeetika, puidu- ja põlevkivikeemia, masina- ja metallitööstusettevõtete väärtusahelais edasiliikumist ei pärsiks meie suutmatus neis valdkondades teha tipptasemel teadust, millest saaks tuge vastava valdkonna innovatsioonitegevus. See ehk aitaks omakorda vähehaaval kasvatada erinevate huvirühmade toetust ja poliitikute tahet tõepoolest liikuda lähemale riiklikus teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni strateegiates kirjeldatud eesmärgile: avaliku sektori rahastus 1% SKTst.
Vajame rohkem mobiilsust
Üha enam muutub oluliseks ülikoolide-ettevõtete vahelises teadmussiirdes sektorite vahel liikuvad inimesed. Kusjuures ei piisa sellest, kui ülikoolist lähevad ettevõtteisse head spetsialistid bakalaureuse- või magistrikraadiga lõpetajad. Vaja on, et senisest enam liiguks ka akadeemiline personal. Liikumine peaks toimuma ka teistpidi – üha rohkem peaksime suutma ülikoolide uurimisrühmadesse kaasata silmapaistavaid spetsialiste tööstusest ja ettevõtlusest.
Hetkel kuum
Ühe võimalusena ettevõtluse ja avaliku sektori spetsialistide kaasamiseks oleme TTÜs näinud ette nn kaasatud professori (inglise keeles adjunct professor) ametikoha loomise. Nii saab ülikool osakoormusega ametisse inimesi, kelle põhiline tööandja on mõni muu asutus või ettevõte, kuid kelle kogemustel ja oskustel on väärtust akadeemilises töös (eeskätt õppes, aga kindlasti ka teadus-arendustöös). See koostöömudel on pikka aega olnud edukalt kasutusel Skandinaavias. Näiteks Rootsi ülikoolides on ametis üle 600 kaasatud professori, neist valdav osa tehnika ja tehnoloogia valdkonnas. TTÜs oleme selle aasta jooksul jõudnud avada ja ametisse saada juba seitse kaasatud professorit.
Ettevõtete ja ülikooli koostöö suurendamisel ei ole Eesti suutnud piisavalt ära kasutada asjaolu, et Soome, Skandinaavia, USA ja Saksamaa ettevõtteis ja inseneribüroodes töötab arvukalt Eesti päritolu insenere ja tippspetsialiste. Kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused on teinud jõupingutusi, et meelitada ülikoolidesse ja teadusasutustesse tagasi Eestisse välismaal teadlaskarjääri teinud inimesi.
Sarnaselt eriliste seni tõukefondidest rahastatud toetustega, mis suunatud välismaalt tagasipöörduva teadlaste tagasipöördumise toetamiseks, oleks meil vaja meetmeid (teadlas)mobiilsuse suurendamiseks ettevõtete (miks mitte ka avaliku sektori) ja ülikoolide vahel. Ehk aitaks suurem inimeste ja ideede liikumine akadeemilise süsteemi ja erasektori vahel kasvatada valmisolekut teadusse investeerida?
Enimloetud
1
3
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
“Tropptöötajatele pole palka vaja,” põrutab Janek Mäggi värvikas arvamusloos, nimetades kontoritöötajaid rottideks, kellele tuleks anda mürki, mitte jõusööta.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele