Autor: Kaspar Oja • 18. november 2018

Järgneb Kaspar Oja kommentaar:

Ehkki Eesti palgad jäävad Põhja- ja Lääne-Euroopa riikide tasemele tunduvalt alla, on Eesti palgatase võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega üsna kõrge ning läheneb Lõuna-Euroopa omale. Kõrgem palk tähendab töötegijale suuremat sissetulekut ja mitmekülgsemaid tarbimisvõimalusi. Palgakasv on märk meie edust ja kiirest arengust. Euroopa kõrgema elatustasemega riikidele järelejõudmiseks peavadki siin palgad kasvama.

Samas sunnib tööjõu kallinemine kolima madala tootlikkusega tootmist odavama tööjõuga riikidesse ja see suurendab ebakindlust tuleviku ees. Kõige tõenäolisemalt hakkab tööjõu kallinemine ettevõtteid pitsitama rahvusvahelisele konkurentsile avatud majandusharudes. Üldistatult tähendab see Eesti puhul tööstust.

Eesti ei ole teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes enam odava tööjõu maa. Meie tööstussektoris maksab töö ligikaudu 50% rohkem kui Lätis ja Leedus (vt joonis). Bulgaariast ja Rumeeniast on Eesti tööjõud juba mitu korda kallim. Teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes on aga palgaerinevus väiksem.

Palgataseme erinevuse puhul mängib rolli ka see, kas vaadelda kogu tööstussektori aritmeetilist keskmist või võrrelda palku üksikasjalikumalt. Eespool joonisel on toodud nii palgaerinevused tööstussektoris kokku (kastidena) kui ka Eesti tööstussektori struktuuriga kaalutud palgataseme erinevused (joonena).

Jooniselt selgub, et kui võrrelda üksikasjalikumalt samu tegevusalasid, on Eesti palgatase teiste Ida-Euroopa riikide omast veelgi kõrgem. Sama tegevusala palgad on Eesti tööstussektoris ligikaudu 50% kõrgemad kui Poolas, Ungaris, Lätis ja Leedus ning 20–25% kõrgemad kui Tšehhis ja Slovakkias. Seega on vähemalt tööjõukulu mõttes Eestis kallim toota kui ülejäänud Ida-Euroopas.

Selles, et riigi suhteline palgatase võib muutuda, ei ole iseenesest midagi uut. Sajandivahetuse paiku oli Eesti töötleva tööstuse palgatase pea sama mis Leedus (vt joonis), kuid aja jooksul on Eesti palgad kasvanud kiiremini ning jõudnud järele näiteks Tšehhile ja Slovakkiale. Ka näiteks Poola ja Ungari tööstussektori palgatase sarnanes 1990. aastatel Tšehhi omaga, aga aja jooksul on Poolas ja Ungaris palgad kiiremini kasvanud.

Kuigi enamikus Ida-Euroopa riikides on tööjõud odavam kui Eestis, ei pruugi tootmise sinna kolimisest ettevõttele palju abi olla, sest tõenäoliselt kallineb tööjõud madalama palgatasemega riikides kiiremini. Kui Lätis jätkub samasugune palgakasv nagu viimasel kuuel aastal, jõuab Läti tööstussektori palgatase kuue-seitsme aastaga sama kõrgele, nagu see oli möödunud aastal Eestis.

See ei ole ilmselt piisav perspektiiv, et tootmine Eestist Lätti kolida, kuna ka tootmise kolimine ise ei ole odav. Pigem võib karta seda, et kui majandusolukord halveneb, suletakse tootmisüksuseid riikides, kus tööjõud on kallim, ehk siis pigem Eestis.

Samas peame ka teadvustama, et muutused, mis tõstavad järsult tööjõu hinda madalama tootlikkusega harudes, näiteks miinimumpalga kiire tõus, võivad põhjustada koondamisi ja madala tootlikkusega harude lahkumist.

Analüüsis on vaadeldud palgana kõige üldisemat võimalikku tööjõukulu näitajat ehk palka koos kõigi tööjõumaksudega. Kuna tööjõudu maksustatakse igas riigis erinevalt, võib bruto- ja netopalkade võrdlus olla eksitav.

Tuleb siiski silmas pidada, et andmed palgataseme kohta võivad eri andmeallikates märkimisväärselt erineda. Näiteks SKP põhjal on töötleva tööstuse palgaerinevus Balti riikide vahel palju väiksem kui teiste uuringute alusel (vt joonis). On huvitav, et Eesti ja Lääne-Euroopa riikide palgataseme erinevus ei sõltu eriti valitud andmeallikast, küll aga esineb kõikumisi võrdluses Ida-Euroopa riikidega.

SKP andmed näitavad palgataseme erinevust sageli väiksemana. Siiski osutavad nii tööjõukulu uuring kui ka ettevõtete finantsstatistika SKP andmetega võrreldes suuremale palgataseme erinevusele Läti ja Leedu ning Eesti vahel. Ka iga nelja aasta tagant korraldatav üksikasjalik töötasu uuring näitab, et palgaerinevused Balti riikides on üsna suured.