Mis on meeskonnas tähtsam – numbrid või käitumine?

Tegelikult teavad kõik juhid sellele vastust ning kui meeskonnakoolituste kohvipausidel juhtidega rääkida, ütlevad kõik, et nad saavad aru, kuidas see või see töötaja ei ole meeskonnamängija, aga nad ei oska selle töötajaga ka midagi ette võtta, sest ta on tehniliselt võttes väga edukas. Ja nii juhtubki, et juhid küll mõistavad teoreetiliselt, et meeskonna sisekultuurile (st sisekliimale, amtosfäärile) mõjuvad sellised töötajad negatiivselt ja aja jooksul hakkavad nad mõjutama kogu meeskonna tulemusi, otsustavad paljud juhid siiski nende käitumise koha pealt silma kinni pigistada. Miks? Sest niimoodi on neil endil lihtsalt mugavam.

Kuidas paistab aga sama asi ülejäänud meeskonnaliikmete poolt vaadatuna? Kuidas näevad seda need inimesed, kes peavad ühe „eduka” psühhopaadi väljaütlemisi ja käitumist pidevalt taluma? Kuidas kõik sellised olukorrad meeskondlikku tervikpilti, töötajate motivatsiooni ja tööle pühendumust mõjutavad?

Psühhopaadid meeskonnas

Näiteks meenub ühelt koolituselt naisterahvas, kes tegi ettepaneku leppida positiivse sisekultuuri kujundamiseks kokku, et kolleegid peaksid konstruktiivse kriitika suhtes tolerantsemad olema. Ülejäänud meeskond muutus selle soovituse peale näost kaameks. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oligi tüüpilise psühhopaadiga (st inimesega, kes ei tajunud empaatiliselt, et tema käitumine teeb teistele haiget), kes ütles asju alati „õigel” ja eksimatul viisil (tugines faktidele, neutraalselt, otsekoheselt jne), aga ütlemise viis ja kontekst tegi alati vastaspoolele haiget. Objektiivselt võetuna ei teinud ta midagi valesti, aga viis, kuidas ja millal ta midagi ütles, tekitas teistes alati ebamugavustunnet.

Hakkasime seda ettepanekut lähemalt üheskoos uurima ja jõudsime teemat turvaliselt avades hoopis uue kokkuleppe vajaduseni – probleem ei olnud mitte nendes 25 inimeses, kes kogu aeg eelpool nimetatud töötaja „objektiivset ja otsekohest” tõde taluda ei suutnud ja haiget said, vaid kokkuleppeks sai hoopis läbi näha oma destruktiivseid käitumismustreid, mis teistele inimestele pidevalt haiget teevad (ja mitte ainult töö juures).

Nagu artikli alguses mainisin, ei taha juhid paraku sageli selliste töötajatega tegeleda. Tihtilugu on nende töötajate isiklikud tööalased tulemused üle keskmise head, mistõttu juhid pigistavadki silma kinni ja teevad näo, nagu kõik oleks korras. Aga tegelikult ei ole kõik korras. Meeskonna sisekultuuri ei kujunda mitte numbrilised saavutused, vaid inimeste kollektiivne käitumine, ning pikaajaliselt teeb positiivne sisekultuur alati lühiajalisele eesmärkide saavutamisele ära.

Allikas: Motivaator.ee

* Motivaator on koolitusettevõte, mille peamine fookus on meeskondade ühtsustunde suurendamisel ja tunnustava juhtimise kasutuselevõtmisel organisatsioonides.

Autor: Kaido Pajumaa, Motivaatori meeskonna- ja juhtimiskoolitaja