Tööjõupuuduse pikaajaliseks lahendamiseks tuleb välistööjõu palganõuet alandada valdkonna keskmiseni ja suurendada sisserände piirarvu, leiab Eesti Tööandjate Keskliit.
„Tööjõupuudus ei ole vaid ettevõtjate probleem. Tegemist on Eesti arengu pikaajalisema küsimusega – kui töökäsi ja maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, siis kes maksab 25 aasta pärast pensioni, kes peab üleval haridus- ja tervishoiusüsteemi ja kogu riiki,” ütles tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.
Peaminister Taavi Rõivale saadetud kirjas esitavad tööandjad kaks ettepanekut. Esiteks soovitakse välistööjõu värbamisel kehtestada kohustuslikuks miinimumpalgaks valdkonna keskmine töötasu.
Tööandjad näevad positiivse muudatusena, et välismaalaste seaduse eelnõus on välistööjõule kehtestatud palgakriteeriumi vähendatud – senise 1,24-kordse Eesti keskmise palga asemel nähakse ette vähemalt Eesti keskmise palga maksmise nõuet. See ei ole tööandjate keskliidu liikmete hinnangul siiski piisav, kuna ei aita sektoreid, kus palk jääb keskmisele alla (nt ehitus, teenindus). Üle keskmise palka teenib Eestis vaid ligi 35% töötajatest. Kui üldse on kindel tahe siduda palga nõue keskmisega, peaks see olema sektoripõhine.
„Kartus, nagu hakkaksid tööandjad massiliselt eelistama odavat välistööjõudu eestimaalastele, ei ole reaalne. Endiselt jääks alles vahefilter töötukassa näol, kes annab loa võtta töötaja väljaspoolt Euroopa Liitu tööle vaid juhul, kui Eesti tööturult vastava ala spetsialiste saada ei ole,” lisas Tamsar.
Paralleelselt palganõude leevendamisega peab tööandjate keskliit hädavajalikuks suurendada sisserände piirarvu. Tööandjate ettepanekul tuleb sisserände piirarvu määratlemisel lähtuda tööjõu tegelikust puudujäägist ehk tööealise elanikkonna vähenemisest teatud perioodil, näiteks eelmise kalendriaasta andmetest lähtuvalt.
„Kuni aastani 2040 prognoositud demograafilise arengu tõttu jääb Eesti tööjõuturult aastas keskmiselt puudu ligi 5000 inimest, see teeb kokku üle 100 000 inimese. Kui siduda sisserände piirarv Eesti alalise elanikkonnaga, oleme olukorras, kus tööjõu vajaduse suurenedes võib sisserände piirarv paradoksaalsel kombel hoopis väheneda, kuna alaliste elanike arv väheneb,” kirjutas Tamsar. „Hirm, et välistööjõud toob kaasa töökohtade kadumise kohalikele, ei ole põhjendatud. Tegelikkus on vastupidine: tööjõupuuduse tõttu tegemata jäävad investeerimisotsuste tulemusena ei teki uusi töökohti ka eestimaalastele.”
Tööandjate hinnangul ei ole Eesti põhiküsimus mitte kaitse sisserändaja eest, vaid see, kuidas üldse asjalikke inimesi siia väärtust looma meelitada. See on märgitud ka World Economic Forumi 2015-2016 konkurentsivõime edetabelis Eesti ühe nõrgima aspektina.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.