Töölepingu alustamine ja lõpetamine + galerii!

Kui küsida tööinspektsiooni või juristide esindajailt, mis põhjustab töösuhetes kõige rohkem vaidlusi, on vastuseks ikka RAHA. Samas möönavad nii ühed kui teised, et suurem osa vaidlustest võiks olemata olla, kui töölepingut poleks alustatud või lõpetatud vigaselt. Seminaril keskendutigi sellele, mis on töölepingu sõlmimise või ülesütlemise juures need ohukohad, millega kõige rohkem ämbreid kolistatakse ja mis lõpevad tööinspektori või tööõiguse juristi laual. Lugejaga jagamiseks on Personaliuudised välja valinud kolm killukest paljude hulgast, mis seminaril kõlama jäid.

Asendused: nii tööinspektsiooni kui ka juristide eest kõnelejad soovitavad märkida tähtajalisse töölepingusse, kelle asendamiseks tähtajaline leping sõlmitakse (ehkki TLS seda ei nõua), et hiljem ei tuleks töövaidluse käigus selgitada, missugusel toolil asendav töötaja istus, keda ta tegelikult asendas, kes talle väljaõpet tegi jne. Märkest, et töötaja on võetud tööle puhkuste asendajaks vahemikus 1. juuni kuni 31. august hilisemas töövaidluses ei piisa. Lepingusse saab märkida ka mitme inimese nimed ja lepingu lõppemise ajaks võikski märkida viimase kirja pandud töötaja tööle naasmise kuupäev.

Töö koht: tööandja on sageli seisukohal, et ta peab  oma töötajat hirmsasti kontrollima. Ei pea! Kui tööandja on teinud töötajale selgeks, mida temalt oodatakse ja mis ajaks, siis pole ju enam sugugi oluline, mis ajal ja kus see inimene seda teeb! Nt kui töötajale on tehtud ülesandeks saata ettevõtte poolt 100 jõulutervitust, siis ei ole mingisugust põhjust, miks peaks töötaja neid kaardikesi kontoris kohapeal kirjutama ja ümbrikesse pistma. Ta võiks vabalt võtta selle paki kaasa ja koju minna ning teha seda temale sobival ajal. Küll aga jagati kuulajaile soovitusi fikseerida töö koha mõiste. Kui lepingus on kirjas „töötab kogu Eestis”, võib Tallinna ettevõtte töötaja rahumeeli oma Võrumaa talus tööd teha ja tööandjal ei ole kohustust talle selle eest lähetustasu maksta.

Kaugtöö: kuni töötervishoiu ja -ohutuse seadust pole muudetud, võib see tekitada parajat peavalu ja ka töövaidlusi. Kui töötaja võtab suvel sülearvuti ja läheb randa, töötab seal ja saab päikesepõletuse, siis kes on süüdi? Tööandja! Samuti vastutab tööandja selle eest, kui töötaja kodukontori tool või laud on vale kõrgusega ja põhjustab töötajale seljavaevusi. Kaugtöötajaile laienevad praegu samad töötervishoiu jm seadused nagu fikseeritud töökohal töötajale ning tööandjal on kohustus käia ja kontrollida tingimusi, milles töötaja kodus või kaugtööd tehes töötab. Kas tal on aga ka see õigus kontrollima minna? On, kui see on töötajaga eelnevalt kokku lepitud ja töötaja on valmis tööandjat oma koju lubama.

Päeva edenedes tuli juttu koondamistest: ebavõrdses olukorras inimeste koondamistest kõneles võrdõigusvolinik Liisa Pakosta, Töötukassa esindaja Kaia Savisto andis nõu, kuidas toimida ja millest alustada, kui ees seisab suurkoondamine, ning päeva kogemuslugu tuli PKC Eestilt ja Katrin Leetmaalt. Kõlama jäi mõte, et ka halb uudis on siiski parem kui teadmatus, seega märksõnadeks töötajatega suheldes on ausus, avatus, läbipaistvus, aga ka kaastunne, toetus ja mõistmine. Sama kinnitas ka päevale lõõgastava lõppakordi andnud psühhiaater-spordiarst Jüri Ennet.

Koondamine ei ole raske ainult sellele, keda koondatakse, see on raske ka juhile, kes peab ühel hetkel silmitsi seisma olukorraga, kus tal tuleb oma töötajaile teatada, et tal ei ole neile enam tööd pakkuda. Samuti on see raske personalitöötajale, kelle ülesandeks on ühelt poolt koondatavaid aidata, ent kes teiselt poolt peab ka juhile toeks olema. Jüri Enneti ettekande objektiks oligi sündmuste tulipunktis olev personalitöötaja ning võimalikud tegevused, mille toel selles koondamiste virvarris säilitada külm pea ja terve mõistus ning sellest lõpuks isegi eluga välja tulla.

Iseennast ja oma kolleege võid otsida ja leida meeleolukast galeriist (fotod Henrico Krebes)!