Kas eestlastele omane tööaplus on kadumas?

Rebane nimetab eestlaste töökultuuri rahvuslikuks strateegiliseks narratiiviks, mida Nõukogude võim üritas hävitada, kuid ei suutnud. Tammsaare oli tugevam. Ta kirjeldab sõjajärgset olupilti, kus üksi jäänud naised võtsid üle meeste kohustused, rassisd põllul, toimetasid suurte masinatega meestega võrdselt, sest töö tuli ju ära teha. Sama pilti näeme ka 90ndatest, kus töö oli siiski kesksel kohal, kõik tegid midagi, ehkki teistmoodi ja teisi asju – Tammsaare oli sealgi kohal.

Rebase sõnul on tänapäeval hakanud kujunema olukord, kus töö peaks olema lihtne, mänguline ja lõbus ning pingutamine ei ole inimlik. Rebane näeb ohtu selles, et mittepingutamise kultuur valmistab inimest ette elama, kuid mitte saavutama. Võitjad tulevad tema arvates sealt, kus ollakse lapsest saati harjunud raske töö ja pingutusega.

Rebane kirjeldab, et olukord on muutunud nii palju, et kui varem tõid leiva lauale käed, siis nüüd teeb seda pea ... kui sul on vaid unistus või eesmärk. Küsimus on, kas see on olemas või mitte. Mis on praegune suur unistus, küsib Rebane, ja nendib, et suurt ühtset eesmärki Eestil praegu ei ole. Varem on olnud: saada vabaks, saada turvaliseks, saada suureks. Kui aga suurt eesmärki ei ole, pole ka motivatsiooni tööd teha.

Rahvuslikud strateegilised eesmärgid ei saa Rebase sõnul kunagi olla sõnastatud materiaalseina, vaid ideoloogilistena. Eesti probleem on selles, et me loeme meedia vahendusel teiste raha ja kahtlustame, et kõik on kaabakad.

Ainult suured unistused panevad tööle ebanormaalse pinge ja töötahtega, ja kui see kaob, kaob ka kõik muu. Oluline on, et see, mille nimel sa töötad, oleks sinu enda unistus, mitte kellegi teise oma. Edu saladus pole mitte teha midagi hästi, vaid teha midagi uut ja midagi teistmoodi. Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga, lõpetab Rebane.