Kaugtöö ja paindliku töösuhte probleemid

Tööandjad on olukorraga leppinud ja mõistnud, et see võib ka neile väga kasulik olla, ning on valmis töötaja soovidele vastu tulema, seetõttu ei tehta tööd enam ammu ainult tööandja ruumides ja töökohal, vaid töötaja kodus, kohvikus, liikudes punktist A punkti B auto, bussi, laeva või lennukiga, aga ka spetsiaalses kaugtöökohas või tööandjast suisa mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel teises riigis. Kui Eestis tundub selline lähenemine võib-olla uudne, siis tegelikult saame rääkida juba ligi pool sajandit arenenud töötegemise viisist ehk kaugtööst.

Kaugtöö mõiste mõtles 1973. aastal välja Ameerika teadlane Jack Nilles, tähistades sellist töötamist ingliskeelsete sõnadega teleworking ja telecommuting. Toona näis klassikalise töö ja töökoha vahelise suhte ümberpööramine ebahariliku ideena, nüüdseks on aga selge, et neid töid, mida saame teha kas osaliselt või täies mahus kodust kaugele sõitmata, on üksjagu palju.

Tänapäevane tehnoloogia võimaldab murda traditsioonilisi kontoritöö vorme ning anda töötajatele oma töö aega ja kohta valides suurema paindlikkuse. Kontoritöötaja lahutamatud kaaslased on arvuti, nutitelefon ja kõik tehnoloogilised lahendused, mis nende juurde kuuluvad. Selline tehnoloogiline arsenal on kindlasti üks põhjus, miks kaugtöö tegemine järjest enam levinud on. Koosoleku pidamiseks ei ole enam vaja tingimata füüsiliselt ühes ruumis viibida, vaid võib lihtsalt Skype’i sisse logida ning mikrofoni ja kaamera sisse lülitada. Hommikust õhtuni kontoris istumine ei ole enam ammu ainus võimalus, et töö tehtud saaks.

Tööandja ja töötaja õigused ja kohustused kaugtöö tegemisel

Kaugtööl on mitu positiivset külge, nagu näiteks tööandja kulude kokkuhoid, töötajate motiveerimine, riigi infrastruktuuride koormuse vähendamine, töökohtade loomine äärealadel ja puuetega inimeste aktiivsem kaasamine tööellu. Töötajate jaoks on kaugtöö mugav töötamise viis (kodus vabas keskkonnas) ja see võib olla töötajale ka motiveerivam kui iga päev kontoris viibida, sest võimaldab paremini ühildada töö-, era- ja pereelu.

Kuid kas selline mugav töötamise viis on ohutu ja mis mõju võib see avaldada töötaja tervisele? Kas pidevalt vabas keskkonnas töötamine võib muutuda hoopis orjapõlveks? On ilmne, et tööandja vahetust juhtimisest ja kontrollist eemal viibides on kadunud selged piirid töö- ja puhkeaja vahel ning inimene on iseenda töö- ja puhkeaja peremees. See võib viia töödistsipliini kadumise ja tööajareeglite mittejärgimiseni. Samuti on täheldatud, et pidevalt kodus töötavatel töötajatel on tendents kollektiivist võõranduda ja neid võivad seetõttu tabada negatiivsed psüühilised tagajärjed. Samuti võib halb istumisasend kodus põhjustada ülekoormusvigastusi, mis omakorda võib tekitada jäävaid tervisekahjustusi.

Kui Eesti töötervise ja -ohutuse nõudeid reguleerivad õigusaktid ei sätesta seoses kaugtööga erisusi, siis Euroopa Liidu tasandil reguleerib tööohutuse ja -tervishoiuga seonduvat direktiiv 89/391/EMÜ. Selle järgi vastutab tööandja kaugtöötaja töötervishoiu ja -ohutuse kaitsmise eest kooskõlas direktiivi, tütardirektiivide ning riigi seadusandluse ja kollektiivlepingutega.

Üks lahendus oleks näiteks reguleerida ettevõtte või majandussektori tasandi kollektiivlepingutes kaugtöö tegemise tingimusi.

On ilmne, et ohutu töökeskkonna tagamine on kõigi töösuhte poolte ülesanne. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused, töötaja ei tohi takistada teisi töötajaid töö tegemisel ega kahjustada oma tegudega enda või kolmandate isikute elu, tervist või vara. Raamdirektiivis on sätestatud, et tööandja vastutab töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalike meetmete võtmise eest üldiste ennetuspõhimõtete alusel, alates riski vältimisest üldse, kui see on võimalik. Samuti nähakse artikliga ette, et tööandjad peavad järjepidevalt igal võimalusel tööohutust ja töötervishoidu parandama.

Esialgu võib tunduda kummaline, et tööandja peab tegema näiteks töötaja kodus riskianalüüsi, mõõtma töökoha valgustust ja hindama, kas lävepakud on ohutud ning töökoht ergonoomiline jne. Kehtiv õigus paneb tööandjale seega kohustused ja näeb ette vastutuse töökeskkonna ohutuse tagamata jätmise eest, kuid ei võimalda reaalsuses neid kohustusi täita, kui tegu on kaugtööga. TTOS-st tulenevate nõuete täitmine (näiteks riskianalüüsi läbiviimine) juhtudel, kui töötaja töötab oma kodus, on õiguslikult reguleerimata. Samas kehtiv õigus ei vabasta tööandjat sellisest kohustusest.

TTOS-i kohaselt on tööandja ja töötajad kohustatud ohutu töökeskkonna nimel koostööd tegema. See tähendab, et kui pooled lepivad kokku kaugtöö tegemises, siis seaduse kohaselt peab töötaja tööandja soovil teavitama tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi. Ilmselt ei teki siin kahtlustki, et tööandjal on õigustatud huvi teada saada, millistes tingimustes töötaja kaugtööd teeb. Siit omakorda võib järeldada, et tööandjal on võimalik tutvuda töötaja töötamiskohaga tema kodus ja hinnata seal esinevaid võimalikke ohtusid. Kui näiteks riskianalüüsi käigus ilmneb, et kuvariga töötamiseks kasutatav töötool ei ole püsikindel või istme kõrgus ja seljatoe asend ei ole reguleeritavad, tuleb tööandja ja töötaja koostöös leida võimalus nõuetele vastavat tooli kasutada.

Mida kaugtööd tehes silmas pidada

Väljaspool kontoriruume on oluliselt lihtsam tööd teha, kui seda toetavad selge juhtimisviis, kommunikatsioonikorraldus, tehnilised lahendused ja ettevõttes kehtestatud reeglid kaugtööle.

Seetõttu tuleks kaugtöö puhul kindlasti kokku leppida, millistel tingimustel on tööandjal võimalik töötaja kodus töökohta inspekteerida. Tööandja peaks hilisemate vaidluste ja kahju vältimiseks töökoha enne töötaja kaugtööle lubamist üle vaatama ja vajadusel selle ohutuks kohandama. Samuti on asjakohane juhendada kodus tööd tegevat töötajat, milliseks peab ta kujundama oma arvutitöökoha ja millal tuleb pidada ettenähtud puhkepause. Juhul, kui töötaja peaks keelama tööandjal oma koju siseneda, peab tööandja töötajale selgitama, kuidas töötamise koht tervisele ohutult sisustada, ning sellisel juhul on tööandja oma kohustused ohutu töökeskkonna tagamisel töötaja kodukontoris täitnud. Üks on aga selge – töötervishoiu ja -ohutusega seotud kohustusi kaugtöö puhul üksnes töötaja õlule panna ei saa.

Meeles tuleb pidada, et ka kaugtöö korral allub töötaja tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tööandjal on kohustus pidada töötaja töö- ja puhkeaja arvestust. Töötajal aga on kohustus täita kokkulepitud ajal, mahus ja korras kokkulepitud tööülesandeid.

Kuna kaugtöö korral pole tööandjal reaalset kontrolli töötaja üle, siis on mõistlik täpselt kokku leppida, kuidas toimub tööajaarvestus. Töö eest tasustamisel on võimalik kokku leppida näiteks tulemustasus, mis motiveerib ka tööandja silma alt eemal olevaid töötajaid oma tööaega korrektsemalt kasutama.

Töösuhte pooled peavad hoolega läbi arutama kaugtööga kaasnevad kulud, ohud ja positiivsed küljed, näiteks täpsustama lisakulutuste küsimused. TLS § 40 lg 1 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist. Seejuures kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvelt on tühine.

Kokkuvõtteks

Kaugtöö on aktuaalne nii Eestis kui ka terves maailmas, kuid selle rakendamise edukus sõltub paljudest asjaoludest. Kaugtöö eeldab töötajalt vajalikke isiksuseomadusi, eelkõige suurt enesedistsipliini, iseseisvust ja sisemist motiveeritust, aga ka oskust kasutada erinevaid tehnoloogilisi vahendeid. Töökoht, mis on tööle keskendumiseks piisavalt eraldatud, peab vastama tööohutuse nõuetele. Kaaluda tuleks kaugtöö rakendamist osaliselt, et vältida sotsiaalsest ja professionaalsest eraldatusest tulenevaid probleeme. Kui töötaja neid tingimusi täidab ning tööandja teda toetab, võib suureneda töötaja rahulolu tööga, produktiivsus ja üldine elukvaliteet. Organisatsiooni ja eelkõige keskastme juhtide toetus on kaugtöö edukuse teine võtmetegur. See nõuab süsteemset läbimõeldust, kindlat tahet kaugtööd rakendada ning rahalisi ressursse.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus kehtib ka kaugtöö korral. See tähendab, et tööandja vastutab kaugtööl viibija tööohutuse eest ja uurib ka näiteks tööõnnetusi, mis on juhtunud kaugtööl viibides. Loomulikult tuleb sarnaselt töökohas juhtunud õnnetusega hinnata, milline oli töötaja tegevus tööõnnetuse tekkimisel või millised olid töötaja töötingimused, mis põhjustasid tööga seotud haigestumise väljakujunemise.

Allikas: Tööinspektsiooni ajakiri Tööelu

Autor: Marika Liiv, õigustalituse peajurist Meeli Miidla-Vanatalu, peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal