Koolis on taas lõppemas üks õppeaasta. See hetk on 2016. aasta suvi ning klassi- ja geograafiaõpetaja teatab rõõmusõnumit: „Sügisest jään lapsehoolduspuhkusele!” 2016. aasta talv ja jälle kõlab koolimajas rõõmus uudis: lasteaiaõpetaja läheb õnnepisarate saatel lapsehoolduspuhkusele. Sama aasta kevad, tüdrukute käsitööõpetaja, matemaatikaõpetaja ja vene keele õpetaja annavad teada rõõmusõnumist – sügisel teeme pausi, jääme lapsehoolduspuhkusele.
Õpetajate põud koolides on süvenev oht hariduses
  • Foto: pixabay.com
Huumori valdkonda kuuluv nn juhi tõetera kinnitab, et olgu tööalane või tööväline tegevus, olgu alluv või põgusalt asjasse puutuv, vastutust kannab juht alati!
Kurtna koolis mahtus ühe aastaringi sisse viie õpetaja ajutine lahkumine, lisaks teatas üks meesõpetaja, et kandideerib uuele, ametiredelil kõrgemale ametikohale. Nii Eesti riigile kui ka perekonnale saab ainult õnne soovida, aga koolijuhil hakkavad juuksesalgud meelekohtades aina kiiremini hallikamat tooni võtma.
Esimese asjana paned töökuulutused üles kooli kodulehele, valla kodulehele ja CV keskusesse. Kevadisse Õpetajate Lehte veel ühe töökuulutuse lisamine, kolmele leheküljele mahtuva sajakonna töökuulutuse kõrvale, tundub kaunis lootusetu ettevõtmisena. Saad aru, et käed rüpes istuma jääda ei saa. Saadad sõna laiali kõigi tuttavate ja kolleegide kaudu, kuid enamikule õpetaja ametikohale ei saabu ainsatki CV-d.
Mõni aeg tagasi osalesin haridus- ja teadusministeeriumi korraldataval konverentsil, kus tegin ettepaneku korraldada õpetajaameti populariseerimiseks riiklik kampaania, nagu mõni aeg tagasi reklaamiti sisekaitseakadeemias õpetatavaid politseiniku ja vangivalvuri ameteid. Sellele ettepanekule vastati lakooniliselt: „Riik ei saa sekkuda ja reguleerida autonoomseid ülikoole!”
Poliitikud teevad küll tänuväärset tööd, tõstes õpetajate palku, aga paraku sellest ainuüksi ei piisa. Usun, et on kaks teed – kas tõsta õpetaja töötasu kahekordseks või väärtustada erinevate kampaaniate vahendusel õpetaja elukutset. Või siis mõelda välja veel midagi kolmandat, aga nii enam koolid maailma parima hariduse poole liikuda ei saa!
Haridus vajab ümbermõtestamist. Võib juhtuda, et ainult lapsest lähtuv kool on varsti ilma õpetajateta kool. Seadusi tehes ja muutes tuleb arvestada ka nendega, kes lapsi õpetavad.
Vaba ajakirjandus peab hariduse kajastamisel tegema tasakaalukamat tööd. Kui Delfi kajastab regulaarselt Noorte Häält, kus enamik lugusid jutustab halvast ja valesti käituvast õpetajast, siis koolijuhina seisan mure ees, kust leida nendesamade noorte ette õpetaja, rääkimata läbi valiku sõelutud parimast õpetajast.
Autor: Kristjan Saar, Kurtna kooli direktor

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele