14. september 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vaidlused gümnaasiumilävendi kehtestamise üle on viimasel nädalal täitnud pea kõiki Eesti meediakanaleid ja ka Äripäev on kajastanud teemat nii ühe kui teise kandi pealt. Aluseks on võetud peamiselt argumendid, kuidas mõjutab lävendi kehtestamine Eesti haridusmaastikku, milline on eeldatav mõju gümnaasiumi- ja kutseharidusele jne. Kuidagi on aga juhtunud, et kaduma on läinud inimene – see 15-aastane põhikoolilõpetaja, kelle ümber ometi kogu tants käib.

Minister Repsi eesmärk on üllas: riik on panustanud märkimisväärselt kutseharidusse, kuid neid, kes valivad kutsekooli, on endiselt vähevõitu. Siiski – kuivõrd Repsi hariduskvoot puudutaks igal aastal peaaegu 900 noort, tuleks selle uitmõttega ehk pisut hoolikamalt ümber käia.

7. septembri ERR-i uudisnupus on esitatud fakt, et õpilastest, kelle keskmine hinne põhikooli lõpus on alla 2,5, katkestab gümnaasiumiõpingud 60%, kuid kas pole hämmastav, et 40% nendest suudab siiski lõpetada? See on ju suurepärane tulemus! Samas artiklis jagavad kogemusi Nõmme ja Orissaare gümnaasiumide juhid, mööndes, et lävend 3,75 on väga kõrge kriteerium. Mõlemal on kogemusi õpilastega (eriti poistega!), kes on gümnaasiumi pääsenud võrdlemisi nõrkade tulemustega, kuid jõudnud õppides ühtäkki parimate sekka.

Siiski kiputakse neid „juhtumeid” käsitlema kuidagi anonüümselt, vaevumata süvenema, miks see või too õpilane pole suutnud põhikoolis keskmist hinnet kuidagi üle kolme pigistada. Aga põhjuseid võib ometi üles loetlema jäädagi:

tõrjutus koolis – olukord, millesse sattununa noor pigem väldib kooli;konflikt mõne aineõpetajaga – Merle Jääger nimetab lävendi kehtestamise mõtet Mailis Repsi organiseeritud reisiks tagasi meie, nõukaaegsete, vastikusse lapsepõlve, kus õpetajal oli võim õpilast sõrmega rindu torgata ja teha talle üsna ühemõtteliselt selgeks, et teeb kõik endast sõltuva, et õpilane keskkooli ei pääseks.kehv tervis – kroonilised jm haigused, depressioon, stress ja läbipõlemine (vt 8. septembri Noorte Hääle lugejakiri);raskused mõne õppeainega – hariduslikud erivajadused ei ole ammu kellelegi uudis, HEV-õpilastega tegeletakse, neid toetatakse, kuid sellest hoolimata on väga rumal arvata, et mõni lävend paneks düskalkuuliku arvutama või motiveeriks düslektikut lugema, nagu naiivselt loodab Jaak Aaviksoo 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis;keerulised peresuhted või raske majanduslik olukord – küllalt on kodusid, kus vanemate eluviiside või nende välismaal viibimise tõttu peab laps endaga ise toime tulema, osa õpilasi on aga sunnitud kooli kõrvalt töötama, et pere-eelarvesse oma panus anda.

Ja need on ju vaid üksikud näited, arvestamata põhikooli lõpuklasside õpilaste kognitiivset arengut: seda, et mässavate hormoonidega 15-aastasel on tegelikult peas kõik peale õppimise – sport, huviringid, atraktiivsed vastassoo esindajad. Kui lisada veel selle vanuse ise- ja kõiketeadvus, samas ka tohutu ebakindlus, trots, emotsionaalsed tõusud ja mõõnad, suutmatus ise oma probleeme lahendada ja eneseotsingud, siis mille põhjal me saame selle noore ja tema tulevikupotentsiaali kohta sel hetkel ja selles olukorras järeldusi teha?

Lävendi pooldajad ei näe kahjuks, et 15-aastane noor ei ole võimeline tänases haridussüsteemis ise enda eest väljas olema. Ma ei räägigi sellest, et 9. klassi lõpetaja teaks, kelleks ta saada tahab, või mõistaks, kui oluline on tal gümnaasiumi pääseda, pigem pean silmas, et selles vanuses ei ole noorel piisavalt enesekindlust, julgust ega võimu seista oma õiguste eest ja võidelda süsteemiga. Kui talle on aastaid räägitud, KUI laisk ja rumal ta on, võtab ta ühel hetkel selle teadmise omaks ja lepib sellega, olles lõpuks veendunud, et ongi ise oma hädades süüdi ja kuhjaga ära teeninud kogu suhtumise, mis talle osaks saab. Piisav enesekindlus enda eest seismisel eeldab paraku piisavat vanust.

Veel üks põhjus, miks põhikooli lõpetaja tulemused võivad keskmisest madalamad olla, on kindlasti ka süsteemi sobimatus. Pole ju uudis, et nii mõneski koolis õpetatakse 21. sajandi õpilasi 20. sajandi õpikute järgi ja 19. sajandi meetoditega. Aasta-aastalt olukord paraneb, ent paratamatus on, et õpilased on oma õpetajatest alati põlvkonna jagu ees ja nii õpetajate kui ka lapsevanemate suust kuuleme sageli „aga kui mina koolis käisin, siis …” ja „vaata meie ajal …”. Kuidagi raske on tulema arusaam, et ei ole enam „meie aeg” ja me ei saa võtta tänapäeva lapsi kui iseenda nooremaid versioone – kui meie saime hakkama, küll saavad nemad ka. Tööturg hakkab juba taipama, et noortel on tööle hoopis teistsugused, uut moodi ootused, ja kui need ei ole täidetud, hääletavad nad jalgadega. Pedagoogikasse jõuab see teadmine aga miskipärast väga vaevaliselt. Kõige kurvem on, et 15-aastane ei saa jalgadega hääletada ja ära minna, tema peab jääma, peab toime tulema.

Minu mõneti valuline reaktsioon teemale on osalt tingitud ka äärmiselt kehvasti valitud sõnastusest. Mainitud 7. septembri artiklist võime lugeda, kuidas lävendini mitte küündivad õpilased „saadetakse” kutsekooli („Kõik, kes lävendit ei ületa, saadetakse kutsekooli.”, „Mailis Reps sooviks aga alla lävendi jäävad noored kutsekooli saata.”) – kas see on tõepoolest parim viis edastada sõnumit, et tegelikult on ka kutseharidus väärtus, mida ei tasu alahinnata? Ma ei arva nii. Säärane sõnastus kombineerituna lävendiga annab noorele pigem sõnumi, et sina ei ole gümnaasiumikõlbulik, sina kõlbad vaid kutsekooli, mis ju omakorda teeb maha kutsehariduse niigi nõrgukese maine.

Sellele viitab ka Tallinna Ülikooli üldkasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, kes on tähelepanu juhtinud nii mõnelegi siin kirjeldamata küsimusele, alates sellest, kui suur on väljalangejate protsent kutsekoolides, ja lõpetades sellega, mis saab siis nüüd paljukiidetud ja hästitoimivast kujundavast hindamisest. Kuurme leiab, et hindamisõigus rikub inimest ja kehtestava lävendiga (mida ta nimetab giljotiiniks gümnaasiumitrepi ees) tugevneb õpetajate võim inimsaatuste üle veelgi. Hindeid nimetab ta aga esmajoones õpetaja võimuinstrumentideks.

Pika ja põhjaliku teemakäsitluse lõpuks pakub Kuurme välja luua tühjana seisvatesse koolimajadesse Taani eeskujul üleminekukoolid – vabatahtlikud vaheastmed põhikooli ja gümnaasiumi vahel, kus õpilased saavad tegeleda endale huvipakkuvate aladega, kuulata loenguid psühholoogiast ja inimarengust ning korraldada oma elu. Ta kinnitab, et Taanis toimib see hästi, lapsed on õnnelikud ja teavad hiljem juba paremini, mida oma eluga peale hakata.

Olen alati püüdnud elada põhimõtte järgi mitte niisama viriseda, vaid lahendusi pakkuda, teen seda ka praegu. Pakun välja, et kohustusliku kooliea tõstmisega võiks pigem kohustuslikuks teha ka gümnaasiumihariduse – olgu siis kutsekoolis, päevakoolis või täiskasvanute gümnaasiumis. Me oleme välja kasvanud ühiskonnast, kus pensionile mindi samast töökohast, kuhu omal ajal praktikale suunati, ja üha sagedamini tunnevad ka keskealised inimesed, et tahavad oma elus midagi muuta, uue eriala omandada. Neljakümneselt ülikooli astuda on täiesti okei, see ei pane enam kedagi kulmu kergitama, kui aga selle tarbeks tuleb alustada 10. klassist, lööks tõenäoliselt enamik käega.

Lõpetuseks aga põhjustest, mis annavad mulle mu enda arvates õiguse üldse sel teemal suu täis võtta. Ma ise olin see kolmeline, kes omal ajal säärase lävendiga gümnaasiumi ei oleks pääsenud. Mis poleks – ei pääsenudki! Mul oli suuri raskusi reaalainetega ja põhikooli matemaatikaeksami sain tehtud pisukese altkäemaksu eest õpetajale, kuid keskkooli mul asja ei olnud. Ja hea oli! Mulle tõepoolest ei sobinud tolle aja koolisüsteem ja alles täiskasvanute gümnaasiumis leidsin lõpuks, et mulle meeldib õppida. Reaalained valmistasid muidugi endiselt peavalu ja jumal teab, kas ma sellegi kooli oleksin lõpetanud, kui 1995. aasta poleks juhuslikult olnud ärme-tänavu-kohustuslikku-mata-eksamit-tee-aasta. Tänaseks on mul taskus paber, mis annab õiguse õpetada eesti keelt ja kirjandust nii põhikooli kui gümnaasiumi astmes, ma kirjutan teatud dokumentidel oma nime taha PhD ja imestan siiralt, kas tõesti oleks mu haridustee pidanudki lõppema kutsekoolis. Mille poolest ma siis tegelikult kehvem olen neist, kes omal ajal põhikooli kiituskirjaga lõpetasid? Need mõtted ja küsimused panevad mind kahtlema, kas gümnaasiumi pääsu üle on ikka adekvaatne otsustama inimene, kes oli omal ajal läbinisti viieline, või peaks siiski uurima, mida arvavad need, kes on eluaeg kõige kiuste pusinud ja rassinud, teinud tohutult tööd ja pingutanud, et veri ninast väljas, ning jõudnud lõpuks ehk märksa kaugemalegi.

Autor: Helen Kõrgesaar, Personaliuudised.ee juht