Siiski kiputakse neid „juhtumeid” käsitlema kuidagi anonüümselt, vaevumata süvenema, miks see või too õpilane pole suutnud põhikoolis keskmist hinnet kuidagi üle kolme pigistada. Aga põhjuseid võib ometi üles loetlema jäädagi:
tõrjutus koolis – olukord, millesse sattununa noor pigem väldib kooli;konflikt mõne aineõpetajaga –
Merle Jääger nimetab lävendi kehtestamise mõtet Mailis Repsi organiseeritud reisiks tagasi meie, nõukaaegsete, vastikusse lapsepõlve, kus õpetajal oli võim õpilast sõrmega rindu torgata ja teha talle üsna ühemõtteliselt selgeks, et teeb kõik endast sõltuva, et õpilane keskkooli ei pääseks.kehv tervis – kroonilised jm haigused, depressioon, stress ja läbipõlemine (vt 8. septembri Noorte Hääle
lugejakiri);raskused mõne õppeainega – hariduslikud erivajadused ei ole ammu kellelegi uudis, HEV-õpilastega tegeletakse, neid toetatakse, kuid sellest hoolimata on väga rumal arvata, et mõni lävend paneks düskalkuuliku arvutama või motiveeriks düslektikut lugema, nagu naiivselt loodab Jaak Aaviksoo 8. septembri Eesti Päevalehe
arvamusrubriigis;keerulised peresuhted või raske majanduslik olukord – küllalt on kodusid, kus vanemate eluviiside või nende välismaal viibimise tõttu peab laps endaga ise toime tulema, osa õpilasi on aga sunnitud kooli kõrvalt töötama, et pere-eelarvesse oma panus anda.
Ja need on ju vaid üksikud näited, arvestamata põhikooli lõpuklasside õpilaste kognitiivset arengut: seda, et mässavate hormoonidega 15-aastasel on tegelikult peas kõik peale õppimise – sport, huviringid, atraktiivsed vastassoo esindajad. Kui lisada veel selle vanuse ise- ja kõiketeadvus, samas ka tohutu ebakindlus, trots, emotsionaalsed tõusud ja mõõnad, suutmatus ise oma probleeme lahendada ja eneseotsingud, siis mille põhjal me saame selle noore ja tema tulevikupotentsiaali kohta sel hetkel ja selles olukorras järeldusi teha?
Lävendi pooldajad ei näe kahjuks, et 15-aastane noor ei ole võimeline tänases haridussüsteemis ise enda eest väljas olema. Ma ei räägigi sellest, et 9. klassi lõpetaja teaks, kelleks ta saada tahab, või mõistaks, kui oluline on tal gümnaasiumi pääseda, pigem pean silmas, et selles vanuses ei ole noorel piisavalt enesekindlust, julgust ega võimu seista oma õiguste eest ja võidelda süsteemiga. Kui talle on aastaid räägitud, KUI laisk ja rumal ta on, võtab ta ühel hetkel selle teadmise omaks ja lepib sellega, olles lõpuks veendunud, et ongi ise oma hädades süüdi ja kuhjaga ära teeninud kogu suhtumise, mis talle osaks saab. Piisav enesekindlus enda eest seismisel eeldab paraku piisavat vanust.
Veel üks põhjus, miks põhikooli lõpetaja tulemused võivad keskmisest madalamad olla, on kindlasti ka süsteemi sobimatus. Pole ju uudis, et nii mõneski koolis õpetatakse 21. sajandi õpilasi 20. sajandi õpikute järgi ja 19. sajandi meetoditega. Aasta-aastalt olukord paraneb, ent paratamatus on, et õpilased on oma õpetajatest alati põlvkonna jagu ees ja nii õpetajate kui ka lapsevanemate suust kuuleme sageli „aga kui mina koolis käisin, siis …” ja „vaata meie ajal …”. Kuidagi raske on tulema arusaam, et ei ole enam „meie aeg” ja me ei saa võtta tänapäeva lapsi kui iseenda nooremaid versioone – kui meie saime hakkama, küll saavad nemad ka. Tööturg hakkab juba taipama, et noortel on tööle hoopis teistsugused, uut moodi ootused, ja kui need ei ole täidetud, hääletavad nad jalgadega. Pedagoogikasse jõuab see teadmine aga miskipärast väga vaevaliselt. Kõige kurvem on, et 15-aastane ei saa jalgadega hääletada ja ära minna, tema peab jääma, peab toime tulema.
Minu mõneti valuline reaktsioon teemale on osalt tingitud ka äärmiselt kehvasti valitud sõnastusest. Mainitud 7. septembri artiklist võime lugeda, kuidas lävendini mitte küündivad õpilased „saadetakse” kutsekooli („Kõik, kes lävendit ei ületa, saadetakse kutsekooli.”, „Mailis Reps sooviks aga alla lävendi jäävad noored kutsekooli saata.”) – kas see on tõepoolest parim viis edastada sõnumit, et tegelikult on ka kutseharidus väärtus, mida ei tasu alahinnata? Ma ei arva nii. Säärane sõnastus kombineerituna lävendiga annab noorele pigem sõnumi, et sina ei ole gümnaasiumikõlbulik, sina kõlbad vaid kutsekooli, mis ju omakorda teeb maha kutsehariduse niigi nõrgukese maine.
Sellele viitab ka Tallinna Ülikooli üldkasvatusteaduste dotsent
Tiiu Kuurme, kes on tähelepanu juhtinud nii mõnelegi siin kirjeldamata küsimusele, alates sellest, kui suur on väljalangejate protsent kutsekoolides, ja lõpetades sellega, mis saab siis nüüd paljukiidetud ja hästitoimivast kujundavast hindamisest. Kuurme leiab, et hindamisõigus rikub inimest ja kehtestava lävendiga (mida ta nimetab giljotiiniks gümnaasiumitrepi ees) tugevneb õpetajate võim inimsaatuste üle veelgi. Hindeid nimetab ta aga esmajoones õpetaja võimuinstrumentideks.
Pika ja põhjaliku teemakäsitluse lõpuks pakub Kuurme välja luua tühjana seisvatesse koolimajadesse Taani eeskujul üleminekukoolid – vabatahtlikud vaheastmed põhikooli ja gümnaasiumi vahel, kus õpilased saavad tegeleda endale huvipakkuvate aladega, kuulata loenguid psühholoogiast ja inimarengust ning korraldada oma elu. Ta kinnitab, et Taanis toimib see hästi, lapsed on õnnelikud ja teavad hiljem juba paremini, mida oma eluga peale hakata.