Juhtide tugevuseks tikub olema rääkimine

Rakendame teatri analoogiat meie igapäeva tööellu ja juhtimisse.

Paus on võimalus mõtestada seda, mis asja me ajame – mis kasu see toob ühiskonnale, organisatsioonile ja mulle kui tegijale. See on MIKS-paus. Ja pole hullemat karistust, kui teha mõttetuna tunduvat tööd. See hävitab motivatsiooni sõrmenipsuga.

Organisatsiooni juhtimise kontekstis nimetatakse seda motivatsiooni toetamiseks tähendustega töötamise kaudu. Mõtestatus on mõjusam kui jääda lootma inimese huvile ja entusiasmile, sest mõtestatus ei kao, huvi võib kaduda.

Need tähenduse ja mõtestatusega seotud vestlused on seotud kandva pausiga. Tormamise pealt me miks-küsimustele vastuseid ei leia. Toon ühe näite. Hiljuti planeerisime ühe mittetulundusühinguga hooaega kokku võtvat üritust ja keegi pakkus teemaks välja elu mõtte. Lühikese arutelu järel selgus, et me kardame seda teemat, kardame, et inimesed ei tule kaasa, ei saa aru, pole harjunud jne. Ebakindlus ja ettevaatus hiilis ligi. Ja nii ongi – tormamise pealt ilma pausita ja soojenduseta kukkuvad sellised arutelud läbi.

Paus on tegelikult dialoogi algus. Lihtsustades võib öelda, et juhtide tugevuseks tikub olema rääkimine. Muidu nad ilmselt juhtideks ei saakski! Ja sellega kaasneb sageli kuulamise puue. Viimane tikub omakorda võimenduma keerulistes olukordades, kus kuulamine ja mõistmine on paradoksaalselt üliolulised. Kui kuulamist ei ole, siis dialoogi ei teki ja juht krabab kogu vastutuse. Ja siis juhtub see, et organisatsiooni laeks jääb konkreetse juhi lagi. Ja ei ole võimalustki, et lagi võiks kerkida enneolematutesse kõrgustesse, mis käib kaasas mõtestatud koostööga. Dialoog algab pausiga, oluline on teha ruumi teise inimese mõttele.

Mis toimub juhtidega, et nad pausi ei pea? On see hirm näida ebakompetentne? Või mõjuda mitteautoriteetsena? Või suur soov teha head tulemust, usaldades seejuures ainult iseenda lahendusi? Ja seetõttu juhid ei kannata pausi välja ja peavad monolooge koosolekutel, keerulistes olukordades või ka sellistes näiliselt lihtsates olukordades nagu arengu- ja tagasisidevestlustes. Tegelikult ei saa olla ülekohtune ja omistada pausi mittepidamist vaid juhtidele. Me kõik teeme seda täpselt ühtmoodi, erineb ainult see, kui palju meil võimu on.

Pöördume tagasi teatrimaailma. Lavastaja ja näitlejad töötavad materjaliga. Kogu lavastuse ja iga näitleja tegelaskuju sõnum küpseb prooviperioodi vältel. Lavastaja lavastab suured pausid sisse. Ja siis igal õhtul uuesti ja uuesti mõtestab näitleja oma rolli ja mängib need pausid TOIMIMA – et koos publikuga toimuvat mõtestada.

Kas see võiks olla juhtimises samamoodi? Juht teeb endale eelseisva koosoleku selgeks, mõtleb, kuhu teha pausid. Ja siis iga kord ikka uuesti ja uuesti paneb ta need pausid TOIMIMA, andes oma tiimile ja inimestele mõtteruumi ja tõstes niiviisi organisatsiooni võimete lae kõrgemale.

Sest pausi ajal toimub kõige olulisem.