Juba aasta tagasi lisandus töölepingu seadusesse punkt, mis paneb tööandjale kohustuse teavitada töötajat pakutavatest koolitustest. Seda muidugi juhul, kui koolitusi ikka pakutakse või ettevõttel mingi koolituspoliitika üldse on. Ja mis saab siis, kui töötaja soovib täiendada end väljaspool töökohta ja -valdkonda?
![Koolis õpituga inimene enam pensionini välja ei venita, see on selge.](https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=136865ad-fe3e-59d3-8de2-4252a25e1b26&width=3840&q=70)
- Koolis õpituga inimene enam pensionini välja ei venita, see on selge. Foto: Pexels
18. sajandi lõpus algas tööstuslik revolutsioon, peale mida on elukutsed olnud pidevas ja järjest kiirenevas muutumises. Vaatame näiteks põlluharijat. Oli aeg, kui vaja oli teadmisi härgadest ja nende rakendamisest adra ette. Siis aurumasinatest, sisepõlemismootoritest, erinevatest väetistest kuni GPSi ja erinevate äppide kasutamiseni. Kui seni on tundmatuseni muutunud eelkõige füüsilise töö tegemine, siis üha arenev tehisintellekt on asunud võtma maad juristide, arhitektide, programmeerijate ja teiste valgekraede tööpõllult. Seega on tööle asumisel töötaja jaoks tähtis, kuidas ettevõte tema konkurentsivõime säilimisse ja arendamisse panustab. See ongi üheks põhjuseks, miks koolituste osas on sätestatud teavituskohustus.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Möödunud sügisel otsustas Elisa IT-juht Villu Teearu pärast 13-aastast pausi uuesti kooli minna, eesmärgiga saada oma töötajate jaoks paremaks juhiks. Ärijuhtimise magistrikraad on nüüdseks käes ning kuigi õpingud ja õpitu ei kujunenud päris selliseks, nagu oodatud, tunneb ta, et tuli protsessist välja siiski parema ja tugevama juhina.
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.