Muutlik aeg, ootamatud sündmused ja suur töökoormus võivad kergesti viia ülekoormuse ja stressini. Just keerulisel ajal tuleb teadlikult juhtida nii oma aega kui ka ennast, et hoida tasakaalu ja teha jätkusuutlikke otsuseid.
Kui psühhosotsiaalseid ohutegureid ei kaardistata, jäävad nii tööandja kui töötervishoiuarst töötajate probleemide ees pimedusse. Psühhosotsiaalseid riske hindamata ei saa tööandja ega arst töötajate heaolu tegelikult kaitsta.
Kui töötaja mõtted ekslevad murede vahel, vajab ta tööandja tuge, mitte hinnanguid, rõhutavad eksperdid. Keskendumisraskuste taga ei ole sageli laiskus, vaid väsimus ja toetuse puudumine – tööandja roll on see ära tunda.
Projektijuhtimine ei pea tähendama lõputuid tabeleid ja koosolekuid – AI toel saab korduva töö automatiseerida ja jätta inimestele rohkem aega sisuliseks juhtimiseks, kirjutab Gerlyn Tiigemäe.
Kõige olulisem tööriist ei ole enam meetod ega protsess, vaid juhi enda persoon, kirjutab koolitaja Ivar Raav. Tõeline kasv algab hetkest, kui juht julgeb vaadata oma alateadlikke mustreid ja minevikulugusid, mis kujundavad tänaseid otsuseid.
Töönädalat alustades vajatakse ühes kontoris uut varu piima, kohvi ja mullivett, teises tellitakse töötajatele lõunasöök ning kolmandas valmistutakse sündmuseks, kus lauale on tarvis kringlit, torti ja puuviljavaagnat. Neid argiseid toimetusi ühendab soov, et vajalik kaup jõuaks kohale võimalikult mugavalt ja väikese ajakuluga.
“Tropptöötajatele pole palka vaja,” põrutab Janek Mäggi värvikas arvamusloos, nimetades kontoritöötajaid rottideks, kellele tuleks anda mürki, mitte jõusööta.