Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada novembri algul toimunud Koolituskonverentsist ja sellest, kuidas kaks pead on ikka kaks pead. Alustab pekkikeeramise meistriklass.
Kas kõlab tuttavalt esmaspäevahommikune nädalavaade, kus juhi kogu nädal on otsast ääreni täidetud koosolekutega ning jooksvate tööülesannetega tegelemiseks justkui aega ei jäägi, rääkimata oma inimestega tegelemisest?
Koosolekud tööl on vältimatud: need aitavad mõtteid vahetada, otsuseid teha ja juhtidel on koosolekute abil kergem meeskonda koordineerida. Samas võivad koosolekud olla ka väsitavad ja kesta liiga kaua.
Efektiivne koosolekukultuur ei sünni juhuslikult – see kujuneb teadlikest kokkulepetest, oskustest ja juhtide eeskujust. Just sel moel saab muuta koosolekud ajaraiskamisest väärtust loovaks tööriistaks.
Töönädalat alustades vajatakse ühes kontoris uut varu piima, kohvi ja mullivett, teises tellitakse töötajatele lõunasöök ning kolmandas valmistutakse sündmuseks, kus lauale on tarvis kringlit, torti ja puuviljavaagnat. Neid argiseid toimetusi ühendab soov, et vajalik kaup jõuaks kohale võimalikult mugavalt ja väikese ajakuluga.
“Tropptöötajatele pole palka vaja,” põrutab Janek Mäggi värvikas arvamusloos, nimetades kontoritöötajaid rottideks, kellele tuleks anda mürki, mitte jõusööta.