Kui targad inimesed käituvad ebaloogiliselt
Mis tegelikult toimub sinu tiimis, kui abi ei küsita, vigadest ei räägita ja eriarvamusi ei avaldata?
Loe AI kokkuvõtet
Artikkel selgitab, miks tiimides jäetakse sageli abi küsimata, vead jagamata ja eriarvamused välja ütlemata: nähtamatut käitumist juhivad vajadus kuuluda, saada tunnustust ja tunda turvalisust. John Whittingtoni käsitluse järgi kujundavad need pinged tiimi loogikat rohkem kui ametlikud protsessid. Vaikimise hind on aja, õppimisvõimaluste ja tegelikkustaju kadu ning juhid peaksid märkama, milline pinge teeb rääkimise keerulisemaks kui vaikimise.
Meeskondades juhtuvad tihti mingid asjad justkui iseenesest. Nii head kui halvad. On teemasid, millest kõik teavad. Koosolekutel neist ei räägita. Kohvinurgas räägitakse. Üks-ühele vestlustes räägitakse. Kodus räägitakse. Aga mitte seal, kus sellest oleks kõige rohkem kasu. Kummalisel kombel ei ole keegi kokku leppinud, et neist ei räägita.
Isegi kui teatakse väga hästi, mis „teemad“ on õhus, ning kõik tajuvad, kuidas need tiimis pinget aina suuremaks kerivad ja kõiki mõjutavad, siis ikkagi ei tee keegi mitte midagi. Abi ei küsita, ebaõnnestumisi ei jagata ning eriarvamusi ei avaldata.
John Whittington selgitab oma raamatus „Systemic Coaching& Constellation“, et süsteemselt vaadates toimib iga tiim kolme lihtsa, aga mõjuvõimsa vajaduse järgi, mis kujundavad tiimi käitumist rohkem kui ükski kokkulepitud protsess.
Abi küsimine ehk kinnitus nõrkusest
Sul on probleem. Oled sellega maadelnud juba mõnda aega. Tead, et mõni kolleeg lahendaks selle ilmselt kiiresti, aga enne kui abi küsid, proovid veel korra ise. Ja siis veel ühe korra.
Liiga tihti eelistame me maadelda oma väljakutsetega üksi. Hetkedel, kus inimene peaks ütlema, et tal on abi vaja, seda ei öelda. Mitte keegi ei ütle. Mitte seetõttu, et kolleegid ei tahaks aidata, vaid kuna miski hoiab abi küsimiselt tagasi.
Kõrvalt vaadates on kõik justkui korras – inimesed on targad, kogenud, tulemused tugevad. Koostööst räägitakse igal ettevõtteüritusel, kuid ikkagi abi ei küsita. Miks?
Nõrkus ohustab meie vajadust kuuluda. Sotsiaalsete olenditena on inimesel vajadus olla endale olulise grupi väärtustatud liige. See tähendab, et me hakkame märkamatult kohandama oma käitumist nende signaalide põhjal, mida tiim tagasi peegeldab. Kui tiimi väärtus on „ise hakkama saada“, siis abi palumine tundub ohtlik ka ilma igasuguse keeluta. Kui abi ei küsita, kaotab inimene aega. Mõnikord päevi. Mõnikord kuid. Ja siis kaotab sellest ka tiim.
Raisku läinud vead ehk kadunud õppimisvõimalused
Sarnane lugu on vigadega. Paljudes organisatsioonides räägitakse kõlavalt: „Katsetame, õpime, jagame enda ebaõnnestumisi ja proovime uuesti.“ Ja siis tuleb üks projekt, mis ebaõnnestub. Ja kuigi kõik teavad, et eksimine on inimlik ja vead parimad õpetajad, siis ikkagi tekib kuidagi iseenesest soov ebaõnnestumine maha vaikida ja loota, et see jääb tähelepanuta. Miks?
Vead ohustavad meie vajadust tunnustuse järele. Ebaõnnestumine võib mõjutada nii meie endi kui ka tiimi võimalust saada oodatud tunnustust. Ja see tekitab pinget. Küsimus on, kas seda pinget tohib välja öelda. Kui tiimi pingetaluvus on madal, siis ollakse harjunud seda alla suruma. Keerulisemad teemad libisevad lihtsalt mööda– mitte pahatahtlikult, vaid harjumusest.
Kui vigu ei jagata, jäävad õppimata samad õppetunnid. Sama viga tehakse uuesti. Mõnikord teevad neid teised inimesed. Mõnikord ilmnevad need teistes projektides. Mõnikord juba järgmisel nädalal.
Eriarvamuse enda teada jätmine ehk näiline nõustumine
Tiimi aruteludel kuuleme tihti palvet jagada oma arvamust, kuid sageli ei jää eriarvamus välja ütlemata põhjusel, et seda poleks. Alguses kuulad ja analüüsid, seejärel seletad endale, miks võib-olla pole vaja sõna võtta, lõpuks kaalud juba seda, millised mõtted tasub üldse enda teada jätta, või jagad neid ainult vaikselt kodus või omadega kohvinurgas. Miks?
Hetkel kuum
Erinevus ohustab meie turvalisust. Igas tiimis kujuneb alati välja vaikne hierarhia: kellele vaadatakse otsa, kelle mõtet kuulatakse, kes määrab tempo. See pole tingimata juht. Mõnikord on see kõige kogenum spetsialist, mõnikord kõige valjema häälega kolleeg. Mõnikord inimene, kelle pettumust keegi näha ei taha.
Ja selle järgi hakkame kõik kohandama oma positsiooni, et mitte seda tasakaalu kõigutada. See ei ole kalkulatsioon, vaid instinkt: ära tee midagi, mis su kohta ohustab.
Kui abi küsimata jätmine raiskab aega ja vigade varjamine raiskab õppimisvõimalusi, siis eriarvamuste mahavaikimine moonutab tegelikkust. Ühel hetkel ei ole probleem enam selles, et inimesed vaikivad, vaid selles, et keegi ei märka enam vaikimist.
Nähtamatu loogika
Ülaltoodud kolm vajadust – kuulumine, tunnustus ja turvalisus – koos loovadki tiimi sisemise, üldjuhul nähtamatu loogika. Mitte ühegi inimese süül, vaid sellepärast, et iga tiim otsib tasakaalu nende kõigi kolme vajaduse ning nendest mõjutatud turvatunde ja tulemuse vahel, sageli täis väikeseid, alateadlikke kompromisse, mis kujundavad käitumist rohkem kui ükski ametlik protsess.
Seepärast ei tasu alati küsida, miks inimesed abi ei küsi, vigu ei jaga või eriarvamusi ei avalda. Huvitavam küsimus on, millist pinget tajub inimene meeskonnas, kus vaikimine tundub targem kui rääkimine.
Juhtimiskonverentsil “Pinge juhtimises” uurime, kuidas selliseid võimalikke pingeallikaid kiiresti kaardistada. Sest isegi kui me endale neid pingeid ei teadvusta, mõjutavad need meid ikkagi. Mitte draamana, vaid tasase taustavibratsioonina, mis, mõjutades otsuseid ja suhteid, on tugevas korrelatsioonis loodetud tulemuste ära toomisega.
Seotud lood
Enimloetud
5
Viimased uudised
Lisatud meeleolukas galerii!
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele