Kui töö teeb õnnelikuks

Kui Steve Nobeli raamat „Õnnelikuks tööga” eesti keeles ilmus, olin siiralt rõõmus. Hoolimata sellest, et meil on olnud pea 20 aastat aega ehitada uut lähenemist töömaailmas, on see praktikas visa juurduma. Tee-tööd-siis-tuleb-armastus-suhtumine on olnud nagu kahe teraga mõõk, mis suure pühendumuse kõrval on toonud ka palju kannatusi, läbipõlemist ja tervisekadu.

Nobel alustab oma raamatut arutlusega, kui palju inimesi maailmas töö tõttu kannatab, olgu siis põhjuseks, et me ei tunne end oma erialal hästi, et meie väärtused erinevad tööandja omadest või et oleme alamakstud või -tunnustatud. Aga inimene pole loodud kannatama.

Inspireerituna budistlikust maailmavaatest põhjendab Nobel, miks meil on õigus kannatustevabale õnnelikule elule. Aga isegi kui me ei juhinduks ühestki religioossest maailmavaatest, elame hingerahu ja rahuldust pakkuva elu ootuses. Meie kultuuriruumis on liiga kaua valitsenud suhtumine, et töö on tõsine asi, mis ei peagi alati meeldima – kes kannatab, see kaua elab, peaasi, et leib lauale tuleks ja saaksime oma igapäevakohustused täidetud.

Jäikadele, stagneerunud töökeskkondadele (mida kahjuks leidub rohkesti veel riigisektoris, hariduses, aga ka suures osas tootmises jm), kus on palju reegleid ja kus ei olda muutustele altid, eelistavad noored pigem maailmas ringi vaadata. Nad hääletavad jalgadega ja lahkuvad kodumaalt. Kõige uuem karjääriparadigma ütleb, et inimesed soovivad teha piirideta karjääri, valida endale tööandjaid, kes aitaksid neil nende unistusi ellu viia, mitte vastupidi. Ja see pole ainult noorte ootus, seda vajavad kõik.

Praegu eksisteerib Eestis veel selge lõhe selle vahel, mida soovivad inimesed töökohtadelt ja mida tööandjad on valmis pakkuma. Nõustanud ka paljusid koole, kinnitan, et see lõhe on üsna suur sealgi.

Kurb tõsiasi on, et kui see piisavalt kiiresti ei muutu, jookseb Eesti talentidest tühjaks. Üks maailma hinnatumaid tööandjaid, MindValley küsib konkursi kõikides etappides kandidaatidelt, kuidas see töö ja organisatsioon aitab sul sinu unistusi ellu viia. Tegelikult soovivad südames kõik, et nende tööandjad seda neilt küsiksid. Vastupidiselt sellele tuleb rohkem ette olukordi, kus tööandjal on soov inimestest välja pigistada kõik ja rohkemgi veel. Et inimesed töötaksid organisatsioonide heaks, teeniksid neid, selle asemel et inimesi (loe: kalleimat vara) teenida.

Uus elu algab alati täna

Kasutan oma koolitustel ja nõustamisel Kanada karjääriprofessori Norman Amundsoni väärtuste ratast, kus palun inimesel välja valida kolm väärtust, kui ta peaks homme valima uut töökohta, ja siis palun hinnata, kui rahul on ta nende väärtustega oma praegusel töökohal, skaalal ühest kümneni. Kuueaastane praktika selle töövahendiga on näidanud, et kui inimesed panevad enda jaoks olulistele väärtustele punktid viis ja alla selle, on nad suures läbipõlemisohus.

Küsin siis nendelt inimestelt, kas nende juht teab nende ootusi. Vastuseks saan enamasti, et ei tea. Kui töökultuur pole avatud, kui inimesed ei taju end võrdse partnerina, kui neil on hirm rääkida oma ootustest ja vajadustest, pole lootustki, et niipea midagi paremaks läheb.

Kuna kannatada aga ei tohi, on igaühe isiklik vastutus oma õnn tagasi võidelda. Steve Nobeli raamat pakub selleks hulgaliselt nippe, mõtteid ja töövahendeid.

Oma kogemusele tuginedes julgustan endale teadvustama, et tööõnn ja karjäär tähendavad tänapäevases käsitluses (täpsemalt juba aastast 1960) rahuldust pakkuvat eneseteostust. See tähendab, et inimesed peavad olema oma tööeluga rahul ja eneseteostus on suurem tervik kui pelgalt töö. See on tasakaalus elu tervikuna, kus on õiges suhtes töö, hobid, õpingud, vaba aeg, lähedussuhted ja elustiil.

Tööõnne valem on tegelikult lihtne: soovime tunda, et see, mida teeme, on mõttekas ja muudab maailma paremaks. Lisaks soovime jätta endast püsiva jälje ning olla töökohal tunnustatud ja hinnatud just sellisena, nagu inimestena oleme. Kui me ei saa oma andeid täiel määral rakendada, kui töövoog on katkestusterohke, info ei liigu, tunnustust pole, puudub kindlustunne, koostöö ei toimi või esinevad muud probleemid, siis ei saa me rakendada oma täit potentsiaali ja tulemus, mille organisatsioon lõpuks kätte saab, on keskpärane. Rääkimata sellest, et oma annete mitterealiseerimine on patt ja muudab meid sisemiselt rahulolematuks.

Kui teeme oma tööd mõru maiguga, ei täitu meie unistused iialgi. Nagu öeldakse: oled see, millest pidevalt mõtled. Ainus võimalus muutuda, on olla teenimisvalmis juba oma praeguses töös, näha selle igas aspektis midagi head. Karjääriplaneerimine on elukestev nagu õppiminegi. Peame oleme valmis selleks, et tulevikus tuleb meil ka üheksakümneselt möllu panna, vitaalne ja aktiivne olla. Seega peame oma elukvaliteeti kogu aeg tähelepanu all hoidma.

Alustada võiks põhjalikust eneseanalüüsist: kes ma olen ja mida ma vajan, mis on minu väärtused. Edasi tuleks unistada julgelt, isegi vinti üle keerates. Ja siis püüda näha võimalusi muutusteks, leida sillad, mis aitaksid meid unistuste poole.

Soovitan end sel teekonnal mitte üksi jätta, vaid leida inspireerivaid teekaaslasi, samuti meistreid ja mentoreid, keda järgida. Ümbritseda end innustavate ja põnevate inimestega ning nautida iga sammu teekonnal, mida pole kunagi hilja alustada.

Allikas: sekretär.ee (artikkel ilmus Õpetajate Lehes)

Autor: Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja