26. september 2016
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pensioniks kogumisele ei ole alternatiive

Viimastel nädalatel on kütnud kirgi pensioniteemalised arutelud. Hoolimata poliitikute vahelistest vastuoludest, ei ole ei pensioniea tõstmisele ega süsteemile, kus inimesed koguvad oma pensionisäästud ise, realistlikku alternatiivi.

Milline on õiglane pensioniiga?

Eelmisel nädalal esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta ja ettepanekud senise korra muutmiseks. Neist ehk enim tähelepanu on pälvinud võimalik pensioniea tõstmine 70 eluaastani. Järgnenud debatt on küll olnud tuline, kuid vajaduses pensioniiga tõsta, ei ole otseselt kahelnud keegi.

Muutusi pensionisüsteemis tingib demograafiline paratamatus. Vanadussõltuvuse määr ehk 65-aastaste või vanemate ning 20–64-aastaste suhe kasvab 2040. aastaks tänaselt 32%lt 46%ni, 2060. aastaks koguni 67%ni.  Ühe pensioniealise kohta tähendab see vaid 1,5 tööealist inimest. Võttes arvesse, et kõigist 20–64-aastastest on reaalselt tööga hõivatud vaid ligikaudu 75%, siis läheneb see suhe pigem isegi ühele. Seetõttu ei ole realistlik oodata, et järgnevad põlvkonnad suudaksid oma maksudega vanemat generatsiooni ülal pidada. Pikenema peab nii pensioniiga kui suurenema inimeste endi panus pensionisäästude kogumisse.

Kuid milline vanus on pensionile jäämiseks adekvaatne? Võrreldes Eesti tänast pensioniiga – 63 aastat – muu Euroopaga, paistame pigem silma varasema pensionile mineku poolest. Jõukamates riikides on vanuselävend enamasti 65 aasta juures, Eesti saavutab selle taseme plaani kohaselt alles 2026. aastaks. Samas ei tähenda võimalus pensionile jääda, et seda kohe kasutatakse. Erinevalt paljudest teistest EL riikidest jäävad eestlased pensionile veidi hiljem kui seadus seda võimaldaks.

Tegeliku pensionileminekuea põhjal oleme EL riikide järjestuses märkimisväärselt paremal kohal, seda eriti naiste arvestuses. Mitmes riigis jääb inimeste tegelik pensionileminekuiga riiklikule normile oluliselt alla. Näiteks prantslased ja belglased asuvad pensionipõlve pidama keskmiselt juba enne 60 eluaastat. Ida-Euroopa riikides, nagu Poolas, Sloveenias või Slovakkias, puudutab varane pensionileminek jällegi peamiselt naisterahvaid.

Tegelik pensionileminekuiga sõltub inimeste töömotivatsioonist, mida omakorda mõjutab seadus ja majanduskeskkond. Riikides, kus on kehtestatud lugematu hulk erandeid ja tagatud suhteliselt kõrge pension enne ametliku eapiiri saabumist, võib varakult pensionile jäämine mõistlik valik olla. Madalate pensionide ja suure tööjõunappuse korral, nagu Eestis täna, tasub tööturul vastu pidada aga võimalikult kaua.

Et vähendada pidevat vaidlemist poliitiliselt tundlikul teemal, on paljud riigid sidunud pensioniea oodatava elueaga. Mida kauem inimesed elavad, seda pikemalt tuleb ka tööl käia. Samas ei pruugi keskmine eluiga väljendada kõige paremini inimeste võimet töötada. Näitena: kui Eesti inimeste oodatav eluiga sünnihetkel on viimase kümne aasta jooksul kasvanud peaaegu viie aasta võrra, siis tervena elatud aastate arv kolme aasta võrra. Seega võib inimene küll elada kauem, kuid tema tervislik seisund ei luba tal enam töötada.

Ilmselgelt esitab inimeste töötamine kõrgema elueani väljakutse ka tööandjatele ja riigi tööturupoliitikale, eriti puudutab see füüsiliselt raskemaid ameteid. Nagu näitab Eesti kõrge töövõimetuspensionäride hulk, ei ole nende töötajate kohandumine, kellel tervis endises ametis jätkata ei võimalda, sujuv olnud. Milline on sobiv amet 60-aastasele, kes elu aeg füüsilist tööd teinud?

Kui kontoritöötajate füüsiline vorm mõjutab nende töövõimekust vähem, on oluline küsimus ka vaimse vormi säilimine. Suuremast kogemusest hoolimata näitab enamik uuringuid inimese töövõimekuse vähenemist vanemas tööeas. Tänased kitsad olud tööturul on küll parandanud vanemaealiste tööhõivet, kuid paratamatult jääb majandus tsükliliseks ja pensionieelikute oht jääda tööturul konkurentsis alla on ilmne.

Töötamine vanemas eas võib tähendada ka suuremat kihistumist. Parema haridusega inimesed on reeglina tervemad ja töötavad ametites, milles füüsiline võimekus vähemtähtis. Madalama haridusega füüsilist tööd tegevate inimeste jaoks vaesusrisk pensioniea pikenedes aga suureneb.

Passiivsus pensionikogumisel toidab tulevasi populiste

Lisaks pensioniea tõstmisele on arutelu all ka pensionisüsteemi rahastamine, eriti, mis puudutab pensioni esimest sammast. Nimelt koosneb see täna baasosast, mis on kõigi jaoks ühe­suurune, staažiosast, mis sõltub tööstaažist, ja kindlustusosast, mis sõltub  varasemast sissetulekust. Koos sissetulekust sõltuva panusega II ja III sambasse tähendab see, et tulevaste pensionäride vahel saab valitsema oluline pensionide ebavõrdsus.

Sotsiaalministeeriumi analüüsi kohaselt tõuseb 20% rikkamate ja 20% vaesemate pensionäride keskmise pensioni suhe tulevikus praeguselt 1,6lt umbes 4ni. Uue ettepaneku kohaselt soovitakse I samba puhul sõltuvus sissetulekust kaotada, jättes alles vaid baas- ja staažiosa. Kas meile see maailmavaateliselt meeldib, sellel ei ole tänasel päeval isegi tähendust. Sellest olulisem on suureneva pensionäride arvu mõju poliitikale tulevikus. Kui täna moodustavad 65-aastased või vanemad inimesed valimisealisest elanikkonnast 19%, siis 2040. aastal kolmandiku. Praeguse trendi jätkudes on Eestis tekkimas suur hulk vaeseid ja väike hulk jõukaid pensionäre – ideaalne platvorm tulevastele populistidele. Ilmselt on nüüd mõistetud, et baassissetulekut tagava I sambaga ei ole ebavõrdsuse täiendav võimendamine mõistlik.

Hoolimata praegustest reformidest on selge, et inimeste endi panus tulevase pensioni kogumisse peab oluliselt suurenema. Viimast ei toeta poliitikute komme mõtlematult pensionisammaste jätkusuutlikkust kahtluse alla panna. Finantsturud jäävad volatiilseteks, kasvuperioodidele järgneb langusi, kuid soovides kogutud vara kasvatada, puudub pensionifondidele alternatiiv. Omaette küsimus on, kas tänane korraldus on piisav mõistliku sissetuleku tagamiseks. I ja II sambast tulevikus heaks äraelamiseks ei piisa. Eksperdid võivad lõputult jääda rõhutama vabatahtliku kogumise olulisust, kuid praegu panustavad III sambasse vaid väga teadlikud ja jõukamad. Pealegi meenub vajadus pensioniks koguda tavaliselt peale 40. eluaastat, 15 aastat liiga hilja. Nii süveneb oht, et aastal 2040 on meil populistlikele poliitikutele mõni väga mõjus kampaanialoosung pakkuda.

Seetõttu peab riik seadusandlikult hõlbustama pensioniks säästmist. Hea algatus oleks maksumeetmetega motiveerida tööandjaid osa palgafondist hoopis töötaja pensionifondi paigutama. Abi võiks olla ka opt-out-põhimõtete juurutamisest pensioniks säästmisel – näiteks võiks osa palgatõusust liikuda pangakonto asemel pensionifondi. Vaadates selleaastast palgakasvu numbrit oleks selleks ruumi küllaga. Paljude jaoks piisaks ilmselt sellestki, kuid riigi otsusega töötaja panust II sambasse tõstetaks, kuid jäetakse inimesele võimalus see avalduse alusel tagasi pöörata. Kui paljud seda tegema vaevuksid?

Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700
Mirell SoaseppKonverentside programmijuhtTel: 55 565 456