Pensioniks kogumisele ei ole alternatiive

Milline on õiglane pensioniiga?

Eelmisel nädalal esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta ja ettepanekud senise korra muutmiseks. Neist ehk enim tähelepanu on pälvinud võimalik pensioniea tõstmine 70 eluaastani. Järgnenud debatt on küll olnud tuline, kuid vajaduses pensioniiga tõsta, ei ole otseselt kahelnud keegi.

Muutusi pensionisüsteemis tingib demograafiline paratamatus. Vanadussõltuvuse määr ehk 65-aastaste või vanemate ning 20–64-aastaste suhe kasvab 2040. aastaks tänaselt 32%lt 46%ni, 2060. aastaks koguni 67%ni.  Ühe pensioniealise kohta tähendab see vaid 1,5 tööealist inimest. Võttes arvesse, et kõigist 20–64-aastastest on reaalselt tööga hõivatud vaid ligikaudu 75%, siis läheneb see suhe pigem isegi ühele. Seetõttu ei ole realistlik oodata, et järgnevad põlvkonnad suudaksid oma maksudega vanemat generatsiooni ülal pidada. Pikenema peab nii pensioniiga kui suurenema inimeste endi panus pensionisäästude kogumisse.

Lisaks pensioniea tõstmisele on arutelu all ka pensionisüsteemi rahastamine, eriti, mis puudutab pensioni esimest sammast. Nimelt koosneb see täna baasosast, mis on kõigi jaoks ühe­suurune, staažiosast, mis sõltub tööstaažist, ja kindlustusosast, mis sõltub  varasemast sissetulekust. Koos sissetulekust sõltuva panusega II ja III sambasse tähendab see, et tulevaste pensionäride vahel saab valitsema oluline pensionide ebavõrdsus.

Sotsiaalministeeriumi analüüsi kohaselt tõuseb 20% rikkamate ja 20% vaesemate pensionäride keskmise pensioni suhe tulevikus praeguselt 1,6lt umbes 4ni. Uue ettepaneku kohaselt soovitakse I samba puhul sõltuvus sissetulekust kaotada, jättes alles vaid baas- ja staažiosa. Kas meile see maailmavaateliselt meeldib, sellel ei ole tänasel päeval isegi tähendust. Sellest olulisem on suureneva pensionäride arvu mõju poliitikale tulevikus. Kui täna moodustavad 65-aastased või vanemad inimesed valimisealisest elanikkonnast 19%, siis 2040. aastal kolmandiku. Praeguse trendi jätkudes on Eestis tekkimas suur hulk vaeseid ja väike hulk jõukaid pensionäre – ideaalne platvorm tulevastele populistidele. Ilmselt on nüüd mõistetud, et baassissetulekut tagava I sambaga ei ole ebavõrdsuse täiendav võimendamine mõistlik.

Hoolimata praegustest reformidest on selge, et inimeste endi panus tulevase pensioni kogumisse peab oluliselt suurenema. Viimast ei toeta poliitikute komme mõtlematult pensionisammaste jätkusuutlikkust kahtluse alla panna. Finantsturud jäävad volatiilseteks, kasvuperioodidele järgneb langusi, kuid soovides kogutud vara kasvatada, puudub pensionifondidele alternatiiv. Omaette küsimus on, kas tänane korraldus on piisav mõistliku sissetuleku tagamiseks. I ja II sambast tulevikus heaks äraelamiseks ei piisa. Eksperdid võivad lõputult jääda rõhutama vabatahtliku kogumise olulisust, kuid praegu panustavad III sambasse vaid väga teadlikud ja jõukamad. Pealegi meenub vajadus pensioniks koguda tavaliselt peale 40. eluaastat, 15 aastat liiga hilja. Nii süveneb oht, et aastal 2040 on meil populistlikele poliitikutele mõni väga mõjus kampaanialoosung pakkuda.

Seetõttu peab riik seadusandlikult hõlbustama pensioniks säästmist. Hea algatus oleks maksumeetmetega motiveerida tööandjaid osa palgafondist hoopis töötaja pensionifondi paigutama. Abi võiks olla ka opt-out-põhimõtete juurutamisest pensioniks säästmisel – näiteks võiks osa palgatõusust liikuda pangakonto asemel pensionifondi. Vaadates selleaastast palgakasvu numbrit oleks selleks ruumi küllaga. Paljude jaoks piisaks ilmselt sellestki, kuid riigi otsusega töötaja panust II sambasse tõstetaks, kuid jäetakse inimesele võimalus see avalduse alusel tagasi pöörata. Kui paljud seda tegema vaevuksid?