Kõige kehvem soovitus – „Hakka pihta!”

Tahte suuruse seotus tegudega

Coach'idele õpetatakse mõnikord (ja me õpetame neid edasi) ka trikke, kuidas inimeste motivatsiooni kraadida. Justkui oleks motivatsiooni ehk tahte suurus otseses seoses sellega, kas kokkulepe iseenda või meeskonnaga ka päriselt tegemisele läheb. See käib umbes nii, et skaalal 1-10, kui suur on su tahe praegu hakata rohkem delegeerima? No ja kui inimene vastab 9 või 10, siis justkui võiks olla rahulik, et sellise motivatsiooniga hakkab kindlasti midagi juhtuma. Ja sageli eksime. Me võime tahta väga-väga igasuguseid asju elus, alates uuest töökohast kuni parema palga või kõrgema ametipostini, ent ilma tegudeta, ainult tahtmise pärast, ei kipu need asjad juhtuma. Olgu see tahe kui tahes suur. Kosmos ei tööta ning „kirjuta oma soov paberile ja põleta ära” metoodikad töötavad ainult esoteerikute blogides ja raamatutes.

Mis toimub meie peades

Ent miks siis „Hakka lihtsalt pihta!” on üks kõige kehvemaid soovitusi, mida saab endale ja teistele anda? Olen kirjutanud sellest, et inimene on keskkonna ori ehk meie käitumist mõjutavad tugevasti keskkonnast tulenevad impulsid. Alates teiste hinnangutest kuni ilma ja kellaajani. Ent selle teema – kui on teada, mida peaks tegema, ent pole vastust küsimusele, kuidas peaks tegema – kontekstis on ehk hea kirjeldada, mis toimub meie peades dilemmade nagu teha või mitte teha puhul.

Ahv ja Professor

Piltlikult (lihtsustamise eest palun vabandust) kirjeldades on meil peas kaks aju (jaotus pärit Briti spordipsühholoogilt Steve Petersilt). Esimene on nn ahviaju – limbiline süsteem, mis tegeleb esmaste reaktsioonide, mustvalge mõtlemise, turvalisuse, emotsioonide, hirmude, rõõmude ja naudingutega. Nendega, mida teadvustame, ja nendega, mida ei teadvusta. Ja siis on olemas nn professoriaju – tavapäraselt räägitakse siis otsmikusagarast, kus suures osas toimub planeerimine, analüüs jne. Professor tähendab mõistuse häält. Ning meie „Hakka pihta!” motivatsioonislogan püsib tugevasti usul, et piisab vaid tahtest ja küll Professor asja ära teeb ehk kuna oleme ju kokku leppinud ja see on mõistlik, hakkame seda lihtsalt tegema. Samal ajal aga peab Ahv peenikest naeru. Sest ta teab – nagu ka meie peaksime teadma –, et kui läheb võistluseks, kumb on kõvem tegelane, kas Ahv või Professor, on vastus lihtne: kui läheb tegudeks, teeb Ahv Professoril iga kell selja prügiseks.

Kuidas Ahv räuskab

Niisiis, ees ootab esinemine suure auditooriumi ees. „Mine tee lihtsalt ära!”. Või oled tööga ülekoormatud ja vaja oleks laadungit (vastutust ja ülesandeid) jagada. „No hakka pihta, kutsu inimesed kokku ja jagage laiali!”. Või siis on idee, vabandust, eesmärk hakata paremaks kuulajaks. „Hakkan nüüd kuulama teisi!”. Professor on tegudele kutsutud ja võime rahulikult laiali minna. Ja siis ärkab Ahv: „Ah esinema lähed … no vaata, et sa häbisse ei jää siis! Muuseas, kas sa tead, kui tobedalt sul laval olles käed tolknevad? Muidugi jaga vastutust … aga ... eee ... kas saaks kuidagi nii, et ma ikka võimu ja otsustamist ära ei peaks andma? Kui ma kõik ära annan, siis ma olen ju kasutu, mis teised minust siis arvavad!? Kuulamine on väga tähtis, tänan meenutamast, Professor. Aga kui ma kogu aeg kuulan, siis ei saa ma ju öelda seda, mida MINA asjast arvan … Ja ma ju tean tegelikult, kuidas asjad peaks päriselt käima!” Ahv on ärganud ja möllab ja räuskab. Ja Professor mõtleb (paremal juhul): „Hea küll, täna siis ei hakka pihta. Aga homsest kindlasti!” Halvemal juhul lööb lihtsalt käega – Ahviga pole mõtet kakelda.