Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kaameraid kasutatakse töökohadel tihti valedel eesmärkidel
Kaamerate paigaldamine ettevõtte ruumidesse tekitab tihti vaidluse, kumb on olulisem – kas tööandja õigus töötajat kontrollida või töötaja õigus privaatsusele.
Kuigi tegu on põhimõttelise vaidlusega, siis Eesti koos Euroopaga on võtnud selge suuna inimeste õiguste kaitseks (inglise keeles right approach), mis tähendab seda, et igal inimesel on õigus väärikusele ja eraelule ning need õigused on võrdsed teiste õigustega. Võrdluseks, et Ameerika Ühendriikides on omandipõhine lähenemine (inglise keeles property approach), mis tähendab seda, et vara ja ressursside omajal on õigus omada kontrollivahendeid ja dikteerida reegleid, mis on talle soodsamad.
Turvakaamerate kasutamine ettevõttes toob kaasa isikuandmete töötlemise juhul, kui isik on tuvastatav. Andmekaitse Inspektsioon on selgitanud, et isik on tuvastatav ka siis, kui jälgimisseadmete abil saadavalt pildilt ei nähtu isiku nägu ja isikut on võimalik idenfitseerida tema muude tunnuste kaudu – nt kehakuju, riietus, kaasas olevad asjad jne. Seega turvakaamerate kasutamisel on pea alati tegu isikuandmete töötlemisega ja tuleb lähtuda seaduses sätestatust isikuandmete töötlemise kohta.
Rahvusvahelisi õiguslikult siduvaid dokumente, mis käsitlevad privaatsust ja andmekaitset, on mitu. Näiteks isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioon, mille eesmärk on isiku õigus säilitada privaatsus isikuandmete automatiseeritud töötlemisel ja eraelu kaitse tugevdamine digitaalajastul. Samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis sätestab, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastavate sõnumite saladust, ning et kõigil on õigus isikuandmete kaitsele ja nende eesmärgipärasele töötlemisele isiku nõusolekul või seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. Samuti on kõigil õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega. Kuid kõige peamine Euroopa Liidu andmekaitsealane õigusakt on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, mis reguleerib üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja andmete vaba liikumist.
Andmekaitsedirektiivi üks olulisemaid põhimõtteid, mida tuleb järgida jälgimisseadmete rakendamisel, on see, et nende paigaldamiseks on tarvis seaduslikku alust. Oluline on ka eesmärgipärane kasutamine ning seadmete abil kogutud info edasine kasutamine, mis ei või olla vastuolus esialgsete eesmärkidega. Kuna direktiiv ei kohaldu otse, siis on Eesti õiguses võetud selle sätted aluseks isikuandmete kaitse seaduse (IKS) väljatöötamisel.
IKS kohaselt on isikuandmete töötlemine töösuhtes lubatud kahel peamisel juhul: töötaja nõusolekul ja seadusest tulenevatel põhjustel. Isikuandmete töötlemine töötaja nõusolekul saab toimuda juhul, kui see tugineb töötaja vabal tahtel ning töötajal on hiljem võimalik nõusolek tagasi võtta, kartmata negatiivseid tagajärgi. AKI on seisukohal, et töötaja nõusolekut saab isikuandmete töötlemiseks küsida vaid juhul, kui töötajal on reaalselt võimalus nõusolek tagasi võtta. Seetõttu ei saa jälgimisseadmetega kogutud isikuandmete töötlemine toimuda töötaja nõusolekul, sest tal puudub reaalselt võimalus paluda ükskõik mis ajal lõpetada tema jälgimine.
Seadusest tulenevalt võib töötaja nõusolekuta töösuhtes isikuandmeid töödelda töötajaga sõlmitud lepingu täitmiseks, töötaja elu, tervise või vabaduse kaitseks, kui temalt ei ole võimalik nõusolekut saada, või isikute ja vara kaitseks, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve.
Seega saab turvakaameraid ettevõtte ruumidesse paigaldada üksnes isikute ja vara kaitseks, nt hoonete ja seadmete jälgimiseks, kuid need ei tohiks olla suunatud konkreetselt töötajate tegevuse jälgimisele. Töötajate kontrollimist seadus ei luba. IKS § 14 lg 3 on sõnastatud järgmiselt: Isikute või vara kaitseks võib isikuandmeid edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku kasutada üksnes juhul, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve ning kogutavaid andmeid kasutatakse ainult lähtuvalt nende kogumise eesmärgist. Andmesubjekti nõusolekut asendab sellise andmetöötluse korral jälgimisseadme kasutamise fakti ning andmete töötleja nime ja kontaktandmete piisavalt selge teatavaks tegemine.
Seega turvakaameraid võib paigaldada isikute ja vara kaitseks, kuid peab jälgima, et kaamerad oleksid paigaldatud selliselt, et see ei kahjustaks liigselt töötajaid. Paratamatult jäävad kaamerate vaatevälja kohati ka töötajaid, mistõttu tuleb mingil määral töötajate isikuandmeid siiski töödelda. Seetõttu peab turvakaamerate paigaldamisel arvestama IKS §-is 6 sätestatud põhimõtteid nagu eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas) ja minimaalsuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks).
Magistritöö „Jälgimisseadmete kasutamine töökohal ja töötaja õigus privaatsusele” raames viisin läbi uuringu Tallinna toitlustusettevõtete seas, et välja selgitada, millistel eesmärkidel kasutavad tööandjad töökohal turvakaameraid, kas nende kasutamine on õiguspärane ja kas turvakaamerate kasutamisega rikutakse töötajate õigusi.
Esimene suurem leid oli see, et üldjuhul ei ole ettevõtted kasutanud teisi lahendusi, et saavutada sama eesmärki, mida turvakaamerate kasutamisega soovitakse saavutada. Üksnes 6% ettevõtetest on kaalunud ja kasutusele võtnud muid lahendusi alternatiivina turvakaameratele, nagu näiteks turvatöötajaid, tööajaarvestuse seadet ja elementaarset suhtlemist töötajatega. Tööandjate vastused neis küsimuses peegeldavad teadmatust, milliseid ohud kaasnevad turvakaamerate kasutamisega, ja puuduvad teadmised mitteformaalsete meetodite rakendamiseks, nt parema töökultuuri loomine ettevõttes.
Üsna kurb tõdemus oli ka see, et kuigi turvakaameraid võib kasutada üksnes isikute ja vara kaitseks, siis tööandjad on turvakaameraid paigaldanud töötajate toime pandud varguste avastamiseks, tootlikkuse tõhustamiseks ja hindamiseks (nt tööaja optimaalne kasutamine, materjalide mõistlik kasutamine), (teenindus)kvaliteedikontrolliks jne. Loetletud eesmärgid eeldavad töötajate töö tegemise pidevat jälgimist ja on seotud tööandjate usaldamatusega töötajate suhtes. Lisaks märkisid tööandjad avatud küsimustes, et turvakaamera salvestisi on kasutatud tööajast kinnipidamiseks, tööle tuleku ja töölt mineku kellaaegade kontrollimiseks, samuti lõunapauside pikkuse ja toodete kasutamise hulga (nt kui palju kasutab kokk köögis toiduaineid) kontrollimiseks.
Hetkel kuum
Euroopa Andmekaitseasutuste töörühm on seisukohal, et distantsilt töötaja jälgimine tema töö kvaliteedi ja hulga kontrollimise eesmärgil ei ole lubatav. Ka Euroopa andmekaitseinspektor on seisukohal, et eesmärgid nagu tootlikkuse juhtimine, kvaliteedi tagamine, ettevõtte poliitikate juurutamine või vaidluste puhuks tõendite kogumine ei ole piisavad eesmärgid, et õigustada turvakaamerate kasutamist. Töötajate pidevat terve tööaja kestvat jälgimist tuleks igal võimalikul juhul vältida.
Kui tööandja leiab, et turvakaamerate kasutuselevõtmine on ainuõige lahendus, siis tuleks järgida AKI soovituslikku juhendit, kuidas töötajaid sellest teavitada. Mitte ükski vastanutest ei olnud kasutusele võtnud täielikku AKI soovituslikku juhendit. Selles juhendis tuleks töötajatele kirjalikult teada anda kaamerate paigaldamise eesmärgist, kas ja milliste töökohustuste rikkumiste menetlemiseks jälgimisseadmete salvestisi võidakse kasutada, milline on jälgitav ala, jälgimise aeg, jälgimise liik (reaalajas või salvestamisega), jälgimisseadme üldine kirjeldus (statsionaarne, pööratav, suurendamisvõimalustega, koos helisalvestamisega jne), jälgimisega kogutud andmete töötlejate andmed, jälgimisega kogutud andmete kolmandatele isikutele edastamine, jälgimisega kogutud andmete kaitse korraldus, salvestiste säilitamise aeg ja salvestistega tutvumise kord.
Kui kaamerad paigaldatakse isikute ja vara kaitseks, siis asendab töötaja nõusolekut see, kui jälgimisseadmestiku kasutamise fakti ning andmete töötleja nime ja kontaktandmeid piisavalt selgelt teatavaks tehakse ehk sisuliselt on teavitamise nõue täidetud, kui toitlustuskoha uksel on silt, et siin on kaamerad ja kes neid andmeid töötleb.
Samas vastas üksnes 50% ettevõtetest, et neil on ettevõtte sissepääsude juures või ettevõtte siseruumides turvakaameratest teavitavad sildid. See tähendab seda, et pool ettevõtetest ei täida isegi minimaalset teavitamisese kohustust. Ainult 12 ettevõtet olid töötajaid kirjalikult kaamerate olemasolust teavitanud. Juba 2010. aastal leidis AKI kaubandusettevõtteid kontrollides, et enamik tööandjaid ei olnud töötajaid valvekaamerate kasutamisest teavitanud. AKI leidis, et rikkumised tulenesid teadmatusest. Võrreldes 2010. aastaga ei ole olukord paranenud. 33% ettevõtetest ei pea töötajate teavitamist üleüldse vajalikuks, vaid märkis, et „töötajad näevad ise turvakaameraid”, „töötajaid ei teavitata turvakaamerate olemasolust, see ei ole neile vajalik informatsioon”.
See tähendab, et siin koorub välja tõsine probleem, kus töötajatel on praktiliselt võimatu privaatsuse rikkumist esiteks tõendada ja teiseks nõuda tööandjalt rikkumise lõpetamist või isegi hüvitist rikkumise eest. Seda tõendavad ka töövaidluskomisjonide 2012. ja 2016. aastal tehtud otsused, kus töötaja ja tööandjate selgitus olukorrast oli vastandlik. Töötaja tundis, et tema privaatsust on rikutud, tööandja selgitas, et tal on õigus kaameraid paigaldada vastavalt ettevõtte huvidele. Kuna mõlemal ettevõttel oli täidetud minimaalne teavitamise nõue – ettevõtte ustel olid kaameratest teavitavad sildid, leidis töövaidluskomisjon, et privaatsust pole rikutud.
Samas ei tõenda kaameratest teavitavad sildid ustel, et privaatsust pole rikutud. Sellega on täidetud üksnes seadusest tulenev minimaalne teavitamise nõue. Samas ei ole töövaidluskomisjonil ühtegi seadusest tulenevat alust, et teha vastupidine otsus. Siinkirjutaja seisukohalt ongi see turvakaamerate kasutamise kõige suurem vastuolu ja probleem. Kaamerad on väga invasiivsed ja on suur oht töötaja privaatsusele, kuid seadusest tulenev kaitse on minimaalne.
25. mail rakendub Euroopa Liidus uus isikuandmete kaitse üldmäärus, mis eelkõige toob kaasa kohustuse andmeid turvaliselt koguda ja hoida. Selles küsimuses olid tööandjad ka siiamaani käitunud pigem eeskujulikult. Andmete töötlemise eest oli vastutaja määratud 44% ettevõtetest, 65% ettevõtetest olid andmed kaitstud parooliga, 78% ettevõtetest pääses salvestusi vaatama üksnes piiratud isikute ring. Kuigi turvalisuse küsimuses on veel kohti, kus saab ennast parandada, siis pool teed on juba käidud.
Lisaks toob uus isikuandmete kaitse üldmäärus tööandjatele kaasa isikuandmete töötlemise toimingute registri pidamise kohustuse. Register peab sisaldama seda, milliseid isikuandmeid, mille alusel ja mis eesmärkidel töödeldakse, kellele ja mille alusel neid edastada võib, mis on isikuandmete säilitamise tähtajad ja millised on rakendatavad turvameetmed. Elektroonilise andmetöötluse puhul tuleb pidada logikirjeid isikuandmete töötlemise kohta, mistõttu peab jälg jääma nii andmete vaatamise, muutmise, edastamise kui ka kustutamise kohta.
Sarnaselt praegu kehtivale IKS-iga tuleb andmeid kasutada eesmärgipäraselt, näiteks kui andmeid kogutakse sellest, et tuvastada, kes murdis ettevõttesse sisse, siis ei saa kaamerapilti kasutada tööletuleku kellaaegade kontrollimiseks.
Uue isikuandmete kaitse üldmääruse ja töövaidluse lahendamise seadusega tuleb töötajatele juurde võimalus nõuda töövaidluskomisjoni kaudu tööandjale välja andmeid, mille pidamise kohustus tal on. Seega suureneb võimalus rikkumiste tuvastamiseks. Lisaks on AKI-l töötaja kaebuse korral võimalus teha tööandjale ettekirjutus, kui tööandja ei ole töötajat kirjalikult teavitanud, milline on kaamerate kasutamise eesmärk, kui kaua salvestisi hoitakse ja kes pääseb andmetele ligi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et turvakaamera paigaldamine ettevõttesse tundub ilmselt lihtsa lahendusena, et saavutada soovitud eesmärke. Samas ei ole läbi mõeldud, kuidas seda korrektselt teha, millised alternatiivid on veel olemas ning millised negatiivsed tagajärjed võivad kaamerate paigaldamisega kaasneda töötajate motivatsioonile ja töö tulemuslikkusele.
Allikas: Tööinspektsiooni ajakirja Tööelu kevadnumber.
Autor: Kaie Saarep, Tööinspektsiooni nõustamisjurist
Enimloetud
2
5
Lisatud meeleolukas galerii!
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele