Kas tööandjal on õigus töötajate jälgimiseks kaameravalvet kasutada?

Tänapäeval kasutavad paljud tööandjad tööaja fikseerimiseks biomeetriat, näiteks sõrmejäljelugejaid ja näotuvastussüsteeme. Kuid kas töötajal on kohustus oma biomeetrilisi andmeid tööandjale loovutada? Kas tööandja võib neid andmeid tööle tuleku ja sealt lahkumise kontrollimiseks kasutada?

Eesti ettevõtted rikuvad süsteemselt andmekaitset puudutavaid reegleid, mis peagi võib kaasa tuua sellega seotud trahvisummade suure tõusu.

Andmete kasutamise ja töötlemise maailm on viimastel aastatel märkimisväärselt arenenud. Isikuandmed, aga ka isikustamata andmed, on saanud paljude ettevõtete jaoks väärtuslikuks ressursiks. Selleks, et andmete potentsiaali täielikult kasutada ja neist maksimaalset kasu saada, tuleb rakendada kvaliteetset andmeanalüütikat, et kogutavaid andmeid süvitsi mõista. Samas võib andmetega töötamisel kaasneda mitmeid juriidilisi väljakutseid, eriti kui tegemist on isikuandmetega. Seetõttu on andmekaitsespetsialisti ehk DPO roll muutunud organisatsioonides viimastel aastatel üha olulisemaks.

Ettevõtete huvi jälgida töökeskkonnas toimuvat nii turva-, vastavus- kui ka muudel kaalutlustel on kasvamas. Sellises olukorras on paratamatu, et tööandjate huvid põrkuvad töötajate privaatsussfääriga. Millistel tingimustel on jälgimisvahendite kasutamine töökeskkonnas lubatud ja mida seejuures silmas pidada?

Töönädalat alustades vajatakse ühes kontoris uut varu piima, kohvi ja mullivett, teises tellitakse töötajatele lõunasöök ning kolmandas valmistutakse sündmuseks, kus lauale on tarvis kringlit, torti ja puuviljavaagnat. Neid argiseid toimetusi ühendab soov, et vajalik kaup jõuaks kohale võimalikult mugavalt ja väikese ajakuluga.