Kuidas Eesti majandust tööturu vaatenurgast kasumlikumaks muuta?

Raul Eametsa kirjelduse järgi töötab eestlane võrreldes OECD riikide töötajatega suhteliselt palju ja saab selle eest samas suhteliselt vähe palka – meist tagapool on vaid Mehhiko ehk sisuliselt me valmistame kaupa, millel on madal lisandväärtus, meie tootlikkus on vähene. Tootlikkus aga näitab kõige üldisemalt, kui palju luuakse ühiskonnas lisandväärtust töötaja kohta.

Üldine tootlikkuse tase on Eametsa sõnul küll tõusnud, kuid tänane tootlikkus jääb siiski kordades maha EL-i keskmisest. Selle põhjustena võib välja tuua järgmised faktorid:

madal lisandväärtus (majanduse struktuur);tehnoloogiline mahajäämus;tootmise korralduslik pool (rohkem masinaid, vähem inimesi).

Neli aastat järjest on palgakasv olnud kiirem kui üldine majanduskasv. Eametsa arvates on see ohtlik, kuna palgatõus tuleb ilmselgelt millegi arvelt. Näiteks võib siinkohal tuua aasta 2007, kui palk sama hoogsalt kasvas, aastal 2008 seisime aga silmitsi ulatuslike koondamislainetega. Praegu iseloomustab meid olukord, kus tööjõukulud on tõusnud, ent kogukasum ja investeeringud on samal ajal kahanenud – ettevõtted on pärast kriisi märksa ettevaatlikumaks muutunud.

Eamets toob välja võimalikud lahendused, kuid end selles olukorras majanduskriisi eest kaitsta:

vertikaalne integratsioon ehk terve väärtusahela enda kontrolli alla võtmine – tootmine eestist välja, arendus ja juhtimine jäävad eestisse;erilise niši leidmine;väikepartiid, paindlik tootmine, kiire tarne;klastrisisene koostöö;lüüa mastaabiga, kasvada regiooni suurimaksja tugevaimaks, neelata konkurendid alla;panustada uutesse tehnoloogiatesse (vähem tööjõudu, automatiseerimine);valdkonna muutumine – hakata lihtsalt midagi muud tegema.

 Kui hea on meie tööjõud? Mida toob tulevik?

Vilistlasuuringud aasta pärast kõrgkooli lõpetamist näitavad, et:

värsked lõpetajad saavad tööturul suurepäraselt hakkama, tööhõive on kõrge, töötus madal;natuke on probleeme üleharitusega – seda eriti rakenduskõrghariduses, kus 1/5 töötajaist töötab ametikohtadel, kus kõrgharidust pole tegelikult vaja. Siit nähtub, et me oleme natuke raisanud hariduse andmise ressurssi, kuigi vast pole see probleem, et meil on haritud inimesi;suur osa tudengeid töötab õpingute ajal.

Lisaks võib öelda, et kõrgharidus konsolideerub (30 kõrgkooli on väikese Eesti jaoks siiski liiga suur luksus) ja ülikoolid muutuvad aina rahvusvahelisemaks.

Demograafiline olukord

Eamets kirjeldab, et uus põlvkond, kes saab tööturuküpseks, on poole väiksem sellest, kes tööturult ära läheb. Turule tulevad enamjaolt kolmanda haridustasemega inimesed (kõrgharidusega töötajad ehk nn valgekraed), ära lähevad aga peamiselt teise taseme inimesed (kutse- ja üldkeskharidusega töötajad). Selline muutus toob mõistagi kaasa surve palgaturule, sest peale tulevad valgekraed tahavad ka suuremat palka. Puudu on meil inimesi igal juhul.

 

 

Mida teha olukorras, kus inimeste arv üha väheneb?

Siin esitab Eamets neli võimalust, kuidas üha väheneva inimeste arvu tingimustes siiski majandust stabiilsena hoida:

pensioniea pikendamine, paindlikumad pensionisüsteemid, mille tulemusena on eakad kauem tööturul (see mudel töötab paremini valgekraede puhul);töötajate import/sisseränne;kõrgema tootlikkuse tingimustes vähem tööjõudu (masinad asendavad inimesi);olemasoleva tööjõu (sh töötute) ümberõpe.

Eametsa arvates on meil vaja kahte äärmust – kõrgelt haritud spetsialiste ja neid, kes teevad kõige lihtsamat tööd. Lihttöötajad tulevad ise, kuid talente on vaja meelitada vastavate poliitikatega – neid otsitakse tikutulega kõigis Euroopa riikides.

Mida on oodata tulevikus?

Eamets toob kokkuvõtteks välja neli mudelit, mida Eestis lähema 10–15 aasta pärast oodata on:

Eesti geograafilist asukohta ja seniseid arenguid arvestades ei ole me tulevikus odava tööjõuga riik;näeme juba praegu, mis meid 10–15 aasta pärast ees ootab: mehitamata autod, iseteenindavad kassad, masinad/programmid asendavad inimest, uued ärimudelid (jagamismajandus) jne;uued harud ja tegevusvaldkonnad, mida me ei oska praegu veel ettegi näha;tekkivat tööjõudefitsiiti on vaja leevendada erinevate poliitikate koostoimes.