„Töö on lolli teha” ja muud hirmsad vanasõnad

Sõnad loovad muutusi ja tegusid. Või siis takistavad neid. Seda, kas inimesed on pigem muutustega kaasa minemas, mida uut õppimas või siis vastupidi – jätkuvalt kinni oma senistes mõttemustrites–, võib tavaliselt kuulda kõnepruugist. Täpsemalt, sageli kasutatakse n-ö viimase astme tõe argumentidena vanasõnu: kui juba vanarahvas nii ütles, ju see peab siis tõsi olema. Ent vanarahvas on öelnud ikka päris jubedaid asju ka. Asju, millest inimesed leiavad kinnitust sellele, miks pole mõistlik hakata üht või teist asja teisiti või üleüldse tegema. Näiteid? Palun. Allpool mõni näide nendest toredatest vanasõnadest, mida olen üheksa aasta jooksul kuulnud ja mis konteksti arvestades pole sugugi kaasa aidanud.

Kiida lolli, loll rabab

Ikka ja jälle tõusetub see kontekstis – mina ja teised minusugused targad inimesed ei vaja kiitust. Aga tema, va ullikene, talle on vist, jah, vaja. Küll siis rabab edasi. Ma ausalt öeldes ei oska ka öelda, mida see tark või loll üldse tähendab ja kes peaks seda hindama, ent arvamus, et tunnustus ja kiitus on peamiselt ja ainult totudele, on päris visa kaduma.

Tark ei torma

Võib-olla tõesti, et tark ei torma. Küsimus on, kas sellest mittetormamisest ka kasu on. Esiteks ei ole tarkuse kui intelligentsuse (üks võimalik tarkuse määratlus) ja edukuse vahel veel korrelatsiooni tuvastatud. Kui eesmärk on olla või näida tark, siis tõepoolest ei tasu kiirustada. Kui eesmärk on olla edukas, siis mõnikord ehk tasub ikka ka oluliselt sammu kiirendada.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Natukene sarnane eelmise vanasõnaga, ent seda öeldakse vahel juba konkreetselt mõne otsuse kohta – ikka analüüsime, mõõdame, kaalume veel. Ning üheksakordsel mõõtmisel võivad viis viimast korda vabalt osutuda asendustegevusteks, et otsustamist kas teadlikult või alateadlikult edasi lükata. On fakt, et päris suur hulk juhtimis- ja ka eraelulisi otsuseid tehakse liiga hilja. Ja muuseas, ka mitte tegemise otsus on otsus.

Vana karu tantsima ei õpeta

Tegemist on ühe kõige hullema ning muutuse ja juhtimise seisukohast kahjulikuma vanasõnaga üldse. On fakt, et inimene on võimeline õppima ja muutuma kogu elu. Kui ta seda tahab. Jutt vanast karust kipub lauale tulema tavaliselt siis, kui inimesel endal või tema kolleegidel puudub usk, et ta on võimeline muutuma. Ja see on uskumuste, mitte aga võimekuse teema.

Annab jumal ameti, annab ka mõistuse

Hämmastav, kui sageli seda ikka veel kohtab! Juhtideks edutatakse tublisid professionaale, kellest saavad imekiiresti ebameeldivad jupijumalad (muuseas, statistiliselt võib ainult 1/3 tippspetsialistidest saada hea juht). Nii et üldiselt võib minna õnneks, mõnikord distsiplineerib ja loob „mõistust” suurenenud vastutus, ent mingit garantiid ei ole – mõistust koos ametiga ei saa kaasa pakkida.

Töö on lolli teha

Sest kuidagi peaks nutikamad meist ju saama rikkaks ikka nii, et suurt midagi ei pea tegema. Sama mõtteviisi kannab edasi arvamus, et pingutada pole mõtet, igat sorti väljakutseid (kus peab pingutama) on mõistlik aga vältida. Kõik, mis mul eduks vaja, on üks särav idee, siis juhtub kõik muu iseenesest. Sest pingutab, rabab ja rassib ju ainult loll. Nojah, aimad ehk isegi, mis neist ühe-idee-ootajatest saab.

Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata

Seda vanasõna öeldakse otseselt välja harva, kuid see tundub paljudel meeles mõlkuvat – igaks juhuks pole mõistlik küsimusi esitada, äkki näen rumal välja. Selle asemel kinnitatakse, et kõik on selge! Hiljem saab aga tegudest näha, et polnud sugugi nii väga selge …

Käsi peseb kätt

Nojah, enne ma midagi tegema ei hakka, kui … (täida lünk, nt palka ei tõsteta, vaba päeva ei saa jne). Kaubanduslik lähenemine tööle ning töötaja ja tööandja vahelisele suhtele on endiselt au sees. Mina teen tööd ja vastu saan raha. Ja enne kui ma raha ei saa, et kavatse ma lillegi liigutada…

Need on tööd puudutavad vanasõnad, mis esimese hooga pähe tulevad. Milliseid „toredaid ja konstruktiivseid” vanasõnu oled sa veel kuulnud?

Allikas: Raimo Ülavere blogi

Autor: Raimo Ülavere, koolitaja ja coach