Suhtlusoskust ei tohiks alahinnata

Suhtlemisel ei ole mitte niivõrd õigeid ja valesid käitumisviise, vaid on toimivad ja mittetoimivad käitumisviisid. Suhtlemine on õpitav. Lisaks sellistele iseloomujoontele nagu avatus, paindlikkus ja empaatiavõime, saab suhtlemisoskust arendada konkreetsete võtete abil. Näiteks võib edukalt ära õppida, kuidas teha komplimenti või kuidas ennast arusaadavalt väljendada.

Hea suhtleja on see, kes reageerib olukorra põhjal. Kui toimuva tausta mitte arvestada, lõpeb asi kohatu, vahel ka taktitundetu käitumisega. See, kas meie suhtlus toimub tavalises töösituatsioonis, rahvusvahelisel kohtumisel või pidulikul üritusel, määrab meie suhtluse emotsionaalse tooni ja sageli ka sisu.

Enne suhtlusse asumist tuleks hinnata olukorda ja mõelda läbi, kuidas suhelda vastaspoolega nii, et see teeniks eesmärki. Näiteks nõuab vanemate inimese ja pikaajalise töökogemusega persoonidega suhtlemine pisut teistlaadi lähenemist. Me ei saa eeldada, et vanem inimene omandab uut informatsiooni samamoodi nagu ülikoolist tulnud noor. Tihtilugu kurdetakse ka, et pikema tööstaažiga meeskonnaliikmed ei suuda minna kaasa muudatustega. Siinkohal ongi võtmesõnaks hästi läbimõeldud suhtlus, mis arvestab inimeste vajaduste ja eripäradega.

Hea suhtleja tööriistakastis on erinevad käitumisviisid. Halb suhtleja käitub alati ja kõigi inimestega ühtemoodi. Näiteks on võimalik veenda nii ratsionaalseid kui ka emotsionaalseid argumente kasutades. Mõnel juhul on kohane survet avaldada, teises situatsioonis on mõistlik tagasi tõmbuda.

Pole olemas ühte suhtlusmalli, millele kõik inimesed ja situatsioonid allutada. Küll aga on võimalik õppida kontakti loomist, selget eneseväljendust ja teise poole veenmist. Suhtlusoskuse arendamist ei tasuks alahinnata, sest targalt toimides on võimalik muuta inimeste käitumismaneere ja hoiakuid, pannes nõnda aluse paremale koostööle.

Kuigi elu on alati keerulisem kui õpetus elust, annab teadlik suhtlemine eelise konkreetsete suhtlemissituatsioonidega toimetulekuks.