Riina Sikkut: aeg-ajalt tasub oma kabinetist ikka välja astuda

„Ükskõik, kas see puudutab terviseohutust töökohal või töökorraldust hooldekodudes, mulle meeldib käia kohapeal vaatamas ja suhtlemas. Ainult nii saab aru, miks asjad on sedasi, nagu nad on, ja kuidas saaks olukorda parandada,“ selgitab Riina Sikkut.

Mul oli väga huvitav inspektori professionaalset tööd kõrvalt jälgida. Ma kujutasin enam-vähem ette küll, kuidas inspektor käib ja vaatab tootmises ringi, kuid olla temaga kaasas ja näha kõrvalt, kuidas ta suhtleb töötajatega, millele juhib tähelepanu, mida küsib, oli tõeliselt põnev.

Olukord ei ole sugugi hea, kuid paraneb. See on pikk ja vaevaline protsess, sest probleem on hoiakutes ja neid on raske muuta.

Edasiminekut näitab seegi, et järjest rohkem antakse tööõnnetustest teada. See võimaldab analüüsida õnnetuste põhjusi ja paremini tegeleda ennetusega.

Tööohutuse eest vastutab kolm poolt: tööandja, töötaja ja avaliku sektori asutused. Praegu on tööturul selline olukord, et tööandjad tahavad oma heade töötajate tervist säästa ja neid enda juures hoida. Tööandjad pingutavad kõvasti, et pakkuda töötajatele meeldivat ja turvalist töökeskkonda.

Samal ajal peab töötaja aru saama, et ka temal on vastutus. Ta peab tutvuma juhenditega, arvestama töötervishoiuarsti soovitustega. Need ei ole asjad, mis võiksid töötajal mööda külge maha joosta.

Arvutitöö puhul ei ole tervist kahjustavad tegurid nii hästi märgatavad ja realiseeruvad alles mõne aja pärast: kaela- ja õlavarrepinged, liigesehaigused, nägemise halvenemine. Töötaja peab ka ise midagi tegema, et neid mõjusid vähendada. Tööinspektsioonil on siin tööandjat ja töötajat nõustav roll.

Kindlasti on oluline tunnustada eeskujulikke tööandjaid, kes tõesti pingutavad hea töökeskkonna loomise nimel.

Vaja on koolitamist, et töökeskkonna volinik, töötervishoiuarst ja muud tööohutusega seotud osalised oskaksid neid märke tähele panna ja küsida inimeste käest õigeid asju. Töötaja oskab kurta füüsilisi vaevusi, kuid vaimseid probleeme on keeruline märgata ja ka iseendale tunnistada. Siin on samuti oluline töötajate teavitus, et nad oskaksid märgata töökeskkonnast tulenevaid pingeid ja stressi.

Juhendamine on kõige olulisem, aga mitte ainult alaealiste, vaid kõikide töötajate puhul. Kui see on noore inimese esimene töökoht, siis võiks juhendamist olla isegi rohkem kui töötaja puhul, kellel on eelnev töökogemus sarnaselt ametikohalt.

Ma ei arva, et ma ka ise näiteks 16-aastasena oleksin huviga redeli kasutamisjuhendit lugenud. Alaealise töötaja puhul ei piisa sellest, et redeli kasutamisjuhend lihtsalt lugemiseks anda, vaid talle tuleb ka selgitada, kuidas ja miks asju tehakse nii, nagu neid tehakse.

Alaealisel töötajal võiks olla töökohal mentor, kes talle asju üle selgitab. Alaealine töötaja ei pruugi näha kõiki töökeskkonna ohtusid.

Praegu on kõige olulisem, et kõik siia saabuvad töötajad töötaksid Eestis legaalselt. Me ei saa rääkida tööohutusest, kui kõige põhilisem on täitmata. Kui tööandja ei registreeri oma töötajaid, siis ilmselt ei tegele ta ka tööohutuse tagamisega.

Ei saa olla nii, et objektil on kümme eestlast, kellele antakse kiivrid, ja kümme kolmandatest riikidest kodanikku, kellele kiivrit ei anta. Me peame jõudma selleni, et kõik töötavad kiivri ja lepinguga.

See maja on suur ja töötajaid on palju ning seetõttu on ka arvamusi seinast seina. Olen töötanud samal kohal asunud rahandusministeeriumi tornis. Seal oli suvel palav ja talvel väga külm. Ei olnud ka kööginurka, sest polnud sobivat ventilatsioonisüsteemi.

Superministeeriumis ei pidanud oma kabinetinurka kohvimasinat või mikrolaineahju üles panema ja mulle sealne töökeskkond meeldis.

Ministritöö ajal ma ei istunud päev läbi laua taga. Vist ei olnudki sellist päeva, kui ma ei käinud majast väljas koosolekul või poleks külastanud haiglat, kooli, hooldekodu või mõnda muud asutust. Kui ma sain tund aega arvuti taga töötada sealt vahepeal pilku pööramata ja tõusmata, siis seda oli juba palju.

Nüüd saab Riigikogus istumist kompenseerida pikkade vahemaade läbimisega. Maja on sopiline ja pikkade koridoridega ning selleks, et istungisaalist komisjoniruumidesse jõuda, tuleb ikka kõndida.

Mulle on oluline, et saaksin mõtte mujale. Sellepärast ma loen palju ja ka lastega mängimine maandab stressi.

- Hans Rosling „Faktitäius”

- Nicole Krauss „Armastuse ajalugu”

- Mart juur, Keiti Vilms, Contra ja Oliver Lomp „Poeetiliselt korrektne”

Allikas: tooelu.ee